Aasta on 2022, väljas veebruar ning mina olen 32-aastane. Vaatan koos oma 6- ja 5-aastase pojaga telefonist vanu pilte. Korraga tuleb ette see taksikaart ja poisid on ilmselgelt hämmingus: “Emme, kas SINA tegid selle? Sa oskad nii hästi joonistada!? Miks sa enam ei tee?”

Vaatan seda taksi ja mõtlen, et … neil on ju õigus. On tõesti ilus! Aga miks ma siis ei tee?

Ma istusin vanasti oma väikeste lastega päeval kodus ja tegin öösiti kaarte. Ja kalligraafiat ja tõlkeid ja pakkusin copywritingu teenust ning toimetasin baka- ja magistritöid. Ma olin harjunud sellega, et mu kogumiskontole tiksus vaikselt lisaraha, mille eest ma ostsin avokaadosid ja mänguautosid, riideid ja jalanõusid ning kodusisustust.

Meil oli Madisega kokkulepe, et tema kannab elamisega seotud kulud ja ehitab oma ettevõtet üles – mina hoolitsen selle eest, et poisid oleksid lasteaeda, eelkooli ja trennidesse viidud, toidetud ning kodu hoitud. See oli meie valik, mis meie perele sel hetkel kõige paremini sobis. Kõik võitsid. Ma teadsin, et ettevõtte algusaastatel on raske. Madis oligi palju ära, kui poisid väiksed olid. Aga seda kõike selle nimel, et ühel päeval oleks kergem. Tema edu oli ka minu edu ja vastupidi – me mõlemad pingutasime selle nimel, et meie perel oleks parem.

Kuni tuli koroona ja mina jäin üleöö ilma oma copywritingu koostööst, mis võimaldas mul teha iga kuu lõpus ilusaid arveid ja tunda end siin kodus istudes kasulikuna. Aga ma sisestasin endale, et pole hullu – nii ongi parem. Ma ei pidanud end enam kell 23 nende soojast pesast üles ajama, et teise tuppa kohvi keetma ning arvutit ja tindipotti avama minna. Mul polnud enam tähtaegu kukil. Ma sain koos poistega puhata. Ja ma usun, et sellest ajast peale olin ma hommikul tõustes ka oluliselt parem ema.

Üsna varsti pärast seda otsustasin ka blogi ja kodulehe kinni panna. Mõnes mõttes aegade ja asjaolude kokkulangevusel, osalt aga kindlasti ka ühe oma eakaaslase arvamusest alanud ebakindluse tõttu. Keegi, kes oli minu silmis kuhugi jõudnud, soovitas mul oma oskusi lihvida … ja nii ma ei julgenud enda öötöö eest rohkem raha küsida. Siis avastasin postkastist kirjad kaugelt sugulaselt ja olgugi et need olid saadetud ilmselt teatud ainete mõju all, muutis see mind reserveerituks ja tekitas soovi Internetist üldse eemale tõmbuda ning vähem ennast teistega jagada.

Täna vaatan neid töid ja mõtlen: issand kui ilus! Nii omanäoline. Mul oli oma stiil ja kas see kellelegi meeldib või mitte, on ju puhtalt maitse küsimus. Hell yea! ma panin õhtul oma poisid magama, lugesin neile unejuttu ja kaisutasin, kuni nad uinusid. Tegin kohvi ja istusin töölaua taha, mõõtsin ja lõikasin ja liimisin, maalisin õhupalle ja lilli ja takse. Lõpetasin üheainsa kaarditellimuse sageli alles siis, kui poisid hommikul tõusid, ja pakkisin selle Madisele kaasa, et klient saaks kaardile Tulikasse järgi tulla.

Noorem mina oleks kindlasti solvunud, et keegi minu pingutusi maha tegi. (Mis seal salata – eks ma olingi pikalt solvunud.) Pisut elukogenum Gerda aga teab, et midagi ei saanud otsa ega lõppenud kellegi teise kui minu enda tõttu. Galligaart pidigi uksed sulgema ning tindipotile kaane peale keerama. Vajasin aega, et hingata, ja õhku, et mõelda.

Kuidas ma siia jõudsin?

Kui lühidalt kokku võtta, siis 25-selt emaks saades, 1,9 aastat hiljem väikevenda majja tuues, 28-aastaselt oma kahese ja kuuekuuse isaga abielludes ning kärgperes elades. Madist armastades ja vahel nooruse rumalusest seitsme tuule poole joosta soovides, aga siis endale meenutades, et ma lubasin emaks saades anda endast kõik, et see perekond toimiks, sest ma ei taha seda üksinda teha. Paigale jäädes, kuigi oleksin tahtnud põgeneda. Perega tülitsedes – nii enda kui tema omaga. Leppides, andestades ja edasi liikudes. Ning viimaks oma 30-ndate alguse enesehaletsuse ja madala enesehinnangu kriisis teraapiasse jõudes.

Mitmest kabinetist ja erinevate inimeste juurest rahu otsides … ning endalegi üllatuseks seda hoopis oma koduseinte vahelt leides.

Maailmast eemale tõmbumisel on huvitav efekt. See muudab sinus midagi. Teiste arvamused, saavutused, tööd ja tegemised ei olnud enam minu mõõdupuu. Edu sai uue tähenduse.

Kui ma lõpetasin enda võrdlemise teistega, sain aru, et tõeline rikkus on aeglased hommikud. Perega koosveedetud aeg. Looduse ilu märkamine ja oma aia tomati ja lehtkapsa kasvatamine. Vähem asju mu kodus ning tänulikkus selle eest, mis on. Minding my own business! Mis tähendab küll otsetõlkes oma nina teiste asjadesse mitte toppimist, aga mina ütleks, et see on hoopis enda energia ja ressursside teadlik kasutamine.

Võtsin vanasti igal pool sõna ja võitlesin selle eest, mida pidasin õigeks. Võisin sotsiaalmeedias teisele emale öelda, et kolmene ei peaks minu meelest kokat jooma ja krõpsu sööma. Kirjutasin Haridusministeeriumisse, kui meie lasteaia direktor ei tahtnud vanemaid lõpetamisele lubada. Ja kuigi ma viimast ei kahetse, sest tänu minu kirjadele saime oma lapsi pärast kahte koroona-aastat viimast korda koos laulmas, tantsimas ja luuletusi lugemas näha (ehk vahel ikkagi tasub diktaatoritele vastu hakata), siis täna ma ei ütleks kellelegi, kuidas ta peab oma lapsi kasvatama.

Ja mitte sellepärast, et pole minu tsirkus, pole minu pärdikud (ega minu pärdikute tervis), vaid nüüd ma mõistan, et kõigil on oma nägemus. Ja meil kõigil on õigus istutada oma aeda just selliseid lilli, mis meile meeldivad. Ja lillesorte on tuhandeid!

See suhtumine “Kui sa keskendud oma aia kastmisele, siis see õitseb” on väga vabastav. Sa ei vastuta enam kogu maailma heaolu eest. Sa ei ole pidevas võitlusrežiimis. Ja kuigi sa oled endiselt inimene ja sul on asjadest oma arvamus, on 99% juhtudest selle enda teada jätmine tarkus, mis tuleb ajaga.

Vaikus on tõepoolest kuldne. Kasuta seda ühte protsenti siis, kui sinult on su arvamust küsitud. :)

Kuskil keset vaikust hakkas minus idanema mõte, mida ma poleks ilma välise müra blokeerimiseta ilmselt kunagi kuulnudki.

Ma tahan seda karusselli veel kord läbi teha.

Last kanda, Positive Birth Booki lugeda ja hüpnosünnituse kohta õppida. Ja lihtsalt esimestel päevadel ja kuudel neid väikseid varbaid imetleda ning tema piimalõhna tunda. Mitte panna beebit käest, et öösel magistritööd kirjutada nagu esimese ajal või tõlkeid ja kaarte teha nagu teise kõrvalt, vaid ollagi emapuhkusel selle kõige paremas tähenduses. 

Kõik, mis selle tunde ja tõdemuseni jõudmisele eelnes, pidigi otsa saama, et minul oleks ruumi kasvada. Ilma selle pausita poleks ma täna siin.

See “siin” on täiesti uutmoodi rahu minu sees. Ma ei tea, kuidas, aga kogu sel käänulisel teekonnal pole ma kordagi kogenud depressiooni ega ärevushäiret ega paanikahoogu. Ma pole masenduses. Ma tahan elada! Ma tahan oma lastega koos olla. Ma kaisutan enda viie- ja seitsmeaastast ikka veel õhtuti magama ja nad sosistavad mulle nendel magusatel une-eelsetel hetkedel kõrva, et ma olen ilus nagu merineitsi ja lõhnan hästi ning olen soe ja pehme. Et ma olen hea emme. Et ma olen väärtuslik! Et:

“Emme, ma ütlen sulle midagi. Issil oli hea valik.”
– Mida ta valis?
“Naist võtta!”
(30. oktoober 2022)
:)

Et “Ma ei jõua ära oodata, millal me päris oma beebi saame! Ja isegi kui ta on tüdruk, siis me teda lastekodusse küll ei anna, me ikkagi armastame teda. Ja oma Barbisid ei tohi ta minu tuppa tuua, aga kaissu magama võib alati tulla, eriti beebina. Ja ära muretse, emme, kui ta öösel nutma hakkab, siis ma tulen ja ajan su üles, et sa annaksid talle piima.”

Mis moodi ma ei peaks tahtma seda kõike uuesti läbi teha? Sellise meeskonnaga? Muidugi tahan! 

Varem ma polnud lihtsalt valmis. Kui see vahvate ütlustega viiene oli alles kolmene, tundsin, et kahest piisab. Aga ta kasvas ja sai asjalikumaks ja täna ma tean, et just temast saab mulle kõige suurem tugi. Sisuliselt aitas ta mul Madise ära moosida oma “Noh, millal see beebi siis tuleb? Hakkame juba pihta selle asjaga!” juttudega. :)

Ja kui ma näen kõrvalt, kuidas Madise vennatütred oma väikevenda hoiavad, siis ma tean, et meil hoitakse teda samamoodi.

♡

//Edit. Madise vennapoeg sündis 2022. aasta veebruaris. Madise väike tütar – meie tütar! – sündis 2023. aasta novembris. Teksti lõpp on kirjutatud siis, kui jäin teda ootama. Ning kõik sellest järgnev on kirja pandud pärast tema aastaseks saamist, kui mina olin juba 35.