“Noh? Oled siis otsustanud või? Tahad siis seda beebit?”

Istume Madisega kahekesi saunalaval. 

On 2022. aasta novembriõhtu. 

Teen suured silmad ja vastan üllatunult:
“Oota, SINA tahad siis nüüd või? Millest selline meeleolumuutus?”

Olin selleks ajaks vist aasta otsa vihjeid õhku visanud ja viimased kuud juba üsna tõsiselt plusse ja miinuseid kaalunud. 

Madis: “Gerda, mul pole kunagi laste vastu midagi olnud. Ma lihtsalt muretsen, kuidas me hakkama saame. Väiksed lapsed ongi toredad. Aga nad saavad suureks ja tahavad trennis käia ja uut telefoni ja kõrvaklappe ja reisida ja … Nad tuleb ju üles ka kasvatada!”

Mina: “Ma ju tean seda kõike, Madis. Ja kui sinul on ainult see üks mure, siis minul on sada muret veel! Kuidas mu keha kolmas kord vastu peab? Kas ta taastub sama lihtsalt? Kas beebiga on kõik korras? Kas me mahume siia majja ära? Kuidas ta poistega läbi saama hakkab? 

Ma võin oma 20 küsimust sulle veel puusalt tulistada. Aga päeva lõpuks ei tea ma neile vastust ja tegelikult ei saagi ju teada, sest see tähendaks, et ma näen tulevikku. Aga ma ei näe. Ma ei tea, mida tulevik toob. Seega ma saan otsuse langetada ainult selle pealt, mida ma praegu tunnen. 

Ja praegu? 

Praegu tunnen ma mingit sõnulseletamatut igatsust, nii et mõte tema mittesaamisest tundub hullem kui ükskõik, mis võib tulevikus valesti minna. 

Mu hing igatseb teda, Madis. 

Aga …

Ma pole otsustanud, sest ma ei taha teda ju üksi kasvatada. Ja kui sina pole kindel, siis ei saa ka mina kindel olla.”

Madis: “Noh … siis on otsustatud.”

♡

(Pilt on tehtud 2023. aasta augustis, kui me Madise ja poistega Itaalia idarannikut avastasime.)