Kuu aega hiljem – 2022. aasta detsembris – sain Confidosse aja ning läksin vist sinna sisuliselt selleks, et erapooletult adekvaatselt täiskasvanult (tuntud ka kui ämmaemand) küsida, kas tema arvates on hea mõte minu vanuses veel lapsi saada ja kas mul neid juba piisavalt pole. Teisisõnu läksin pereplaneerimisele. Ämmakas hakkas naerma ja vastas, et 33 pole kindlasti mitte liiga vana ja tänapäeval saadakse minu vanuses alles esimene. 

Kõige varasem vaba aeg naistearsti vastuvõtule oli 1. veebruaril 2023. 

Arst vaatas mu üle, kinnitas, et tegu on “viljaka noore naise emakaga”, eemaldas spiraali ja ütles, et ootaksin rohelise tule andmiseks esimesed päevad ära. See mul plaanis oligi, aga Manni ei kannatanud kauem oodata. Raseduse alguseks loeti 19. veebruar ja ta otsustas meie juurde tulla 27. novembril, päev pärast tähtaega.

Kui me sel novembri viimasel esmaspäeval üles ärkasime, oli kogu Eesti suurtesse lumehangedesse mattunud. Madisel oli telefon varahommikust saati punane ja minul … kõht imelik. Võtsin siiski oma viimase uriiniproovi, aitasin poisid kombedesse ja jopedesse ning olin neid lasteaeda ja kooli saates veel kell 8 täiesti kindel, et lähen 12-ks Confidosse KTG-sse. Madis vaatas, kuidas ma vahepeal kõhust kinni hoidsin, ja ütles: “Kuule, täna küll pole aega, mul on vaja mitmel objektil lund rookida. Lepime kokku, et täna ta ei tule, okei?”

Kell 10 panin üleval korrusel haiglakotti kokku. Noh, nii igaks juhuks, kui peaks Confidost otse Pelgusse startima. :) Tulin trepist alla sedasi, et pidin vahepeal maha istuma ja ootama, et see kõvaks tõmbunud kõht järgi annaks. Ühel hetkel mõtlesin, et mul on telefon all, arvuti all ja ma ei pääsegi nendeni, et kedagi teavitada, et ma vist varsti sünnitan. :D 

Asjad edenesid nii kiiresti, et mulle jõudis alles diivani ees käputades ja Madise numbrit valides kohale, et ma ikkagi ei saa ise Confidosse sõita ja võib-olla oleks targem suund otse Pelgu poole võtta.

Madis korraldas linnas kiiresti tööasjad ringi ja helistas koju sõites mu õele, et ta igaks juhuks juba minu juurde tuleks ja hindaks olukorda, kas on vaja äkki talle poolele teele vastu tulla. Mina muidugi kinnitasin Kertule läbi telefoni, et kõik on kontrolli all, mis sest, et mu alakõht iga 2 minuti tagant 45 sekundiks tugevasse krampi tõmbus. Sain minuti hinge tõmmata ja nutta ning Kertu lohutas mind, endal pisarad kurgus: “Aga mõtle, Gerda, nüüd ta tulebki! Sa kohe kohtud temaga, see hetk ongi käes. Mõtle, kui kaua sa oled teda oodanud. Täna ta tulebki!” Ja kuigi praegu lähevad ka minu silmad sellele mõeldes märjaks, suutsin sel hetkel öelda vaid: “Ma tean! Aga see ei lohuta mind praegu! MAKE IT STOP!” :)

Madis jõudis pärast 11 ning leidis mu diivani eest aluspükstes ja T-särgi väel käputamas. Kuidagimoodi õnnestus tal mind tuhude vahel plätudesse ja bussi saada. Klammerdusin istme külge samamoodi nagu enne diivani ees, sest igasugune muu asend (istumisest ja turvavööga kinni olemisest rääkimata) tundus sel hetkel võimatu. Mäletan kogu sõidust vaid pea tõstmist, kui olime Tabasalus. Seda, et Madis vahepeal Pelgusse ette helistas ja valjuhääldi peale pani, et tädi kuuleks, mis seis on, ma isegi ei märganud. Tädi oli Madisele öelnud, et ta keeraks lähimasse haiglasse või jääks seisma, kui näeb kiirabi, sest kui tuleb autosse, siis tuleb ja seda kinni hoida ei saa. Ma võin vaid ette kujutada seda õudu Madise silmis ja kuidas ta selle peale gaasi juurde pani. :D

Kell 12 olime Pelgus, 5 tädi kanderaamiga meid ootamas. Tädid ahhetasid, kui autoukse avanedes mind lumesajus nii paljalt nägid, aitasid mu autost kanderaamile ja kihutasid palatisse, mina neljakäpukil täiest kõrist karjumas ja mitte kuskilt otsast end tagasi hoidmas. :) 

Palatis aidati mind voodisse ja sinna ma järgmiseks 1,5 tunniks käputama jäingi. Esimene tädi, kes minuga seal tegeles, 8 cm avatust mõõtis ja mu kõhu külge andurid pani, oli tugeva vene aktsendiga vanakooli tädi, kes vaatas tuhu ajal tuima näoga ekraani ja kommenteeris ükskõikselt õlgu kehitades (samal ajal, kui mina tahtsin valust lõhki minna):
“A mis sa karjud, see polnud õige tuhugi ju mitte”.

See mõjus mulle nagu pangetäis külma vett ja täpselt sel hetkel sain aru, miks inimesed on nõus eraämmaemandat palkama ja sellele muidu justkui Eesti riigis tasuta kogemusele nii palju peale maksma. Selliste tädide pärast! Aga nagu elus ikka, antakse sulle kanda just täpselt nii palju, nagu sa sel hetkel jõuad kanda. Eelneval kahel korral poleks ma julgenud enda eest sedasi seista (eelnevatel kordadel polnud õnneks vajagi!). Aga 34-selt kolmandat sünnitades tundsin, et see on minu päev, minu kogemus ja mina olen kõige tähtsam. Ja ma ei saa praegu tegeleda mingi vanakooli karmi tädi energiaga. I won’t have it!

Haarasin hullunud pilgul Madisel randmest kinni, vaatasin talle põlevate silmadega otsa ja ütlesin: “Madis! Otsi mulle keegi teine. Mina selle tädiga ei sünnita!”

Mille peale oli tädil õnneks endal piisavalt viisakust meid omaette jätta, ringi sahmimine lõpetada ja … kutsuda keegi teine.

Ma tõesti tundsin sel hetkel, et ma pigem olen siin palatis ihuüksi, kui luban kedagi sellist enda kõrvale. Kolmas sünnitus! Soovitan kõigile – teeb sind kõikvõimsaks. :)

Selleks kellekski teiseks osutus sünnitusosakonna juhataja ise, kes juhtus olema maailma kõige armsam inimene. Täpselt see tugi, mida ma sel hetkel vajasin. Ta ei kamandanud ega käskinud, vaid juhendas ja toetas. Ütles õigel ajal õigeid asju ja lasi mul teha seda, mida mul oli vaja teha. 

Mäletan hästi eredalt seda hetke, mil tundsin beebi pead enda jalgade vahel ja mõtlesin, et … see ongi käes. See valu saab kohe otsa! Aga kui Liisi ütles, et nüüd tuleb kogu jõust pingutada, et keha ka välja tuleks, siis tundsin end uut tuhu vastu võttes täiesti jõuetult. Ma lihtsalt ei jaksanud rohkem! 

Ent kõige lootusetumal hetkel tuli Liisi mulle appi ja aitas beebil enda õlad minu seest välja keerata. Ja see viimane sulps, kui ta päriselt tulebki välja … Olin ju seda kaks korda varemgi tundnud, aga need kogemused olid nii ammu ja kogetud palju nooremas eas. Ning esimese puhul ma ilmselt tänu epiduraalile ja õlgade düstookiale ei tundnudki seda kõike nii intensiivselt. 

Seekord olin aga iga viimse kui keharakuga täiesti kohal ja ärkvel ning see kergendustunne, mis sind puhtfüüsiliselt pärast lapse väljumist valdab, on midagi täiesti eufoorilist. Madis võrdleb seda täispika Ironmani järel finišisse jõudmisega ja et mehed sünnitust kogeda ei saa – ning mina valin teadlikult mitte kunagi Ironmani kogeda –, siis ma ei saa seda ei kinnitada ega ümber lükata. Võib-olla ongi see kõige lähedasem tunne sellele. :)

Maandusin pärast pikka käputamist sinnasamma voodisse ja tundsin oma näol suurt naeratust. Mul oli lihtsalt nii hea meel, et see tehtud sai! Ja kuigi ma olin teda nii kaua oodanud ja nii õnnelik, et ta ongi lõpuks kohal ja temaga on kõik hästi, usaldasin ta täie rahuga ämmaemanda ja Madise hoolde, kes teda mõõtsid, kaalusid ja filmisid. Vajasin enne meie esmakohtumist üht hingetõmbehetke.

Veidral kombel just selle ma ka sain – kui platsenta oli väljunud, hakkasid arstid ühtäkki ringi sahmima ja mulle öeldi, et mind viiakse lühiajalisse narkoosi, et emakas ära puhastada, sest verejooks ei taha lõppeda.

Narkoos olevatki kestnud kõigest 5 minutit, aga minul oli tunne, nagu oleks 2 tundi õndsat und maganud. Nii hea oli olla!

Minu suure verekaotuse tõttu ei tahetud meid kohe minema lasta ja nii läks Madis turvahälli järgi ja meile õhtusööki tooma ning mina jäin beebiga üksi.

Võtsin ta seal hämaras perepalatis oma kanüüli ja tilguti vahelt sülle ning tegin alles siis temaga esimest korda päriselt tutvust. Uurisin sentimeetri haaval ta tillukesi sõrmi, nina ja suud ning tema vaatas mind oma pisikeste pilukil silmadega ja kuulas, nagu saaks aru. Rääkisin talle, kui palju ma teda ootasin ja igatsesin ning kui palju tal on kodus inimesi, kes teda samuti pikisilmi oodanud on. 

“Tere, tibu! Emme igatses sind. Ma teadsin, et sa pead meie juurde tulema. Nii tore, et sa tulid!”

Jään seda novembri viimast esmaspäeva elu lõpuni tähistama. Tema sündimise päev on ka minu pidupäev. Mitme aasta manifesteerimise tulemus! 

Ja samas … täielikult tähtedesse kirjutatud. :)