Juuni 2025. Mina 36 ning Mannu aasta ja 6 kuud. 

(Madis 40, poisid 10 ja 8.)

Kuidas sa siis ikkagi tead? Kes ütleb, mitu ja millal saada?

Veel neli aastat tagasi ma ei teadnud. 

Pärast oma teise poja sündi olin tegelikult täiesti kindel, et ma rohkem ei tahagi. Mul olid juba mõlemad käed täis! Ja Madisel oli Mia. Ja mina kõigest 25, kui Ets sündis. Astusin magistrisse, pisike pähkel kõhus kasvamas, ning lõpetasin, aasta ja kahekuune lõpuaktuse piltidel puusal … ja uus pähkel paisumas. Selleks ajaks teenisin raha vabakutselise tõlkijana ja unistasin galligaardi kasvamisest ettevõtteks, mis tuleks inimestel esimese asjana meelde, kui neil on vaja pulma minnes õnnitluskaarti. Nii et 27-selt kahe lapse emaks saades … jah, ma enam tagantjärgi ei imesta, miks ma poiste väikelapseiga päris hästi ei mäleta või miks mul oli nii kiire nad suureks kasvatada. Ma ju ise ka alles kasvasin.

Olen algusest peale oma poiste üle uhke olnud. Mu õel oli kaks tüdrukut, Madise vennal kaks tüdrukut. Olen alati tahtnud asju omamoodi teha ja teistest erinevat rada käia. Nii et kui mulle öeldi ultrahelis esimest korda “Poiss, mis poiss, siin pole kahtlustki”, sõitsin heade uudiste tähistamiseks H&M-i ning ostsin Etsule sinise bodi, mis on mul siiani tema mälestuste karbis alles. Aga kui ma teist korda uuesti neid sõnu kuulsin, tundsin tõsimeeli, et olen lotoga võitnud. Minu vennad Lõvisüdamed! Madise pojad. Minu pojad! Kas saab elus üldse suuremat õnne olla?

Veel kuni Manni sündimiseni oli mu auto Bluetoothi nimeks “Gerda ja kutid” ning see tegi mulle rõõmu iga kord, kui telefoni autokõlariga ühendasin.

Ent kolm aastat tagasi midagi mu sees muutus. Madise venna perre sündis väike Uku, kellele Prismast luttide ja POP-ist bodide ostmine pani mind mõtlema tillukestele varvastele ja piimalõhnale. Vaatasin telefonist poiste vanu videoid ja nutsin. Nägin perearsti ooteruumis väikseid lapsi ja silmad läksid märjaks. Ning kui me väikest Ukut vaatama läksime ja ma Pille süles seda pisikest piimalõhnalist pampu nägin, tundsin nende kõigi üle nii head meelt, aga … peitsin õnnepisarate taga mingit uutmoodi kurbust. 

Ma ei teadnud siis veel täiesti kindlalt, et ma tahan, aga ma olin päris kindlasti hakanud kahtlema. Mingid protsessid olid liikuma lükatud. Ma arvan, et tibatillukest Ukut süles hoides ma tegelikult juba kuskil sügaval teadsin, ja fakt, et ta meenutas natuke meie poisse beebina või Pille küsimus “Noh, mida te ootate, tehke ka!” ei aidanud. :D Aga Madis tõrjus kõiki vihjeid sel suunal huumoriga ja vastas “Lõpetage ära, meil ON juba kolm, aitab küll!”. 

Mäletan, et veetsime tol aastal jaanid Itaalias ning ootasime restoranist tulles ühes Cinque Terre väikses külakeses viimast rongi, et sõita oma ööbimiskohta Riomaggiores. Õhk oli kell kümme õhtul mõnusalt soe, mina veidi veinine ja keerutasin end oma õlapaeltega kleidis Madise ees: “Kuule, aga mis oleks, kui teeks ikkagi ühe veel. Ma vist natuke tahan. Kas sa ei taha?” Mille peale lõi ta käega, istus perroonil olevale pingile ja teatas resoluutselt: “Ah, lõpeta ära, ole mõistlik! Meil neid niigi palju. Ma tahan reisida! Ja trenni teha!”

Järgmisel päeval möödusid meist matkarajal umbes kolm perekonda, beebid isade õlgadel, justkui märk selgest taevast, et näed – beebi ei tee elu sugugi raskemaks ja Itaalias ei jää edaspidi käimata, pistad ta supsti matkakotiga selga ja läheb. (Või vähemalt nii ma seda Madisele serveerisin. Kolm aastat hiljem võin öelda, et see pole absoluutselt tõsi, sest sellise beebiga, nagu meie saime, polnud ma nõus maalegi sõitma, riigipiiri ületamisest rääkimata.) 

Mul oli poistega imeilus kohustustevaba suvi. Nemad 5 ja 7, mina 33. Käisime vist iga päikselise ilmaga rannas ja ühel sellisel augustikuu järjekordsel ilusal esmaspäeval haarasime Ott ja Matildast värsked kaneelikad kaasa. Tegin koju jõudes pätikohvi, istusin terrassile seda kõike nautima ning korraga otsustasin hetke jäädvustada. Sain vahvad klõpsud, kuidas Sid mu käest saia varastada püüdis, ning postitasin need hiljem Instasse koos pealkirjaga: “Salty hair and sandy toes on a Monday afternoon. Could life be any better? Võib-olla siis, kui mul oleks üks neljajalgne sõber või väike Ella veel. Või finantsiline võimekus käia rohkem kui kord aastas Itaalias. Aga praegu on ka päris hea.” :)

Sügise algul käisin Pelgulinnas naistearstil, kord aastas kontrollis. Leppisime kokku, et helistan, kui mul päevad algavad, ning paneme spiraali vahetamiseks uue aja. Visiidi käigus oli mul soov küsida, mis oleks, kui võtaks spiraali üldse välja ja uut ei paneks. Et planeeriks hoopis perelisa. Aga arst oli nii kidakeelne ja kogu visiit külm ja meditsiiniline ning mul ei tekkinud mitte mingit tahtmist oma kõige suuremat ja salajasemat soovi seal jagada. Astusin kabinetist vaikselt välja, helistasin Madisele, et küsida, kaugel ta on … ja leidsin end ootamatult sünnitusmaja eest. 

Olin telefoniga rääkides mööda koridori akna alla jalutanud ning mulle vaatas sealt vastu see uks, kust olin kaks korda varem värisevate käte ja rinnus peksleva südamega sisse jalutanud, et rasedust tuvastama minna, ning üheksa kuud hiljem sama suure elevuse ja ärevusega seda ust avanud, et nende lastega kohtuda. See kõik käis mu silme eest läbi nagu mängufilm. Madis ja aastane Ets soojal ning päikselisel maikuu päeval parklast sünnitusmaja poole vantsimas, et pähklisuurust väikevenda ultrahelist vaadata. Madis, mina ja turvahällis magav pamp jaanuari algul läbi lumetuisu tagasi auto poole jalutamas, et väikevend koju viia. 

Elu ilusaimad ja tähtsaimad hetked!

Madis võttis mu naistenõuandla ukse eest peale, et koos lõunale minna. Istusin vaikselt autosse, ta küsis, kuidas läks ja kas kõik on ikka korras … ja miski mu sees plahvatas. Nutsin terve tee Gingeri kohvikuni. Oskasin talle nuuksatuste vahepeal öelda vaid seda, et ma päris täpselt ise ka ei tea, miks ma nutan, aga mul on vaja praegu nutta ja mul on vaja, et ta laseks mul nutta.

Madis üllatunult: “Nii väga tahad seda beebit siis või?”
Mina: “MA EI TEA! Ma ei tea, mida ma tahan, Madis! Ma ei tea, mis oleks õige teha. Ma tean ainult seda, et mõte tema mitte saamisest ja selle mitte kunagi enam kogemisest teeb mind nii kurvaks!”

Ma ei osanud talle sõnadega seletada, mis minuga sel hetkel toimus, aga polnudki vaja. Madis mõistab mind vahel paremini kui ma ise. Ta kallistas mind ja lasi mul olla õrn ja haavatav ja tunda kõiki neid tundeid, mida mul sel hetkel oli vaja tunda. Ta oli olemas. Ja rohkem polnudki vaja.

Gingeri ette jõudes olin suutnud end pisut koguda ning selgitasin talle, et arst oli nii külm ja ma ei saanud küsida ühtki küsimust, mis mul spiraali eemaldamise kohta oleks olnud. Et sünnitusmaja nägemine tõi esile mälestusi. Et mõte sellest, et ma ei saa seda kunagi enam kogeda, tegi mind endalegi ootamatult kurvaks. Et ma olen kurb, et ma ikka veel ei tea sellele küsimusele vastust!

Sel hetkel ma tõesti ei teadnud. See oli hetk, kui ma veel küsisin … universumilt, Instagramilt ja inimestelt, kes on kolmanda saanud. Kuidas sa tead? How many babies is enough babies?

Ma ei saa öelda, et oleksin universumilt mingeid märke saanud. Pigem sain kindlustunnet meie väikevennalt, kes teda siiralt ja südamest ootas juba enne, kui meie olime otsuse langetanud. Poisid olid ka ainsad, kellega me uue beebi mõtet üldse arutasime. Täiskasvanutest teadsid vist ainult Madise sugulane Pille ja minu sugulane Kadi. Nende kolmandad sündisid 2022. aasta veebruaris ja märtsis ning ma teadsin juba enne nendega rääkimist, et nad on toetavad ja positiivsed. Vajasin sel hetkel julgustust ja vältisin teadlikult teiste hirme. Mul oli neid endalgi piisavalt.

Ja kuigi ma ühel hetkel enam Instagramis oma mõtteid ei jaganud ning rasedusest teadsid vaid meie lähedased, on mul meeles üks vestlus teise emaga, kes kirjutas, et kui naine juba seda küsimust küsib, siis ega ta tulemata jää. Nagu näha, siis minu puhul pidas see paika. :)

Ma arvan, et mitte keegi peale naise enda ei teagi. Ja ühel hetkel sa lihtsalt tead. Ühel hetkel saab see suur soov ja sisetunne kõikidest hirmudest ja kõhklustest võitu. Ja kõik lapsed, kes on määratud meie juurde tulema, leiavad meie juurde tee. 

Oli Manni aeg tulla!