Aprill 2023. 

Leban pärast õhtujutu lugemist oma kuuese ja kaheksase vahel nende 140 cm laial madratsil. Silitan kuuese selga. Korraga keerab ta end minu poole ning teatab:

“Emme, tead küll seda kohta, kus me Etsiga olime, enne kui siia teie juurde tulime.”
Mina, kohkunult: “Eee … taevas või?”

Tema: “Nojah, seal kohas jah. Me leppisime Etsiga kokku, et me oleme vennad ja tuleme teie lasteks. Ning tead, seal oli kaks tüdrukut veel, aga ma ei tea, kas tuleb kaks või üks.”

Olin täiesti sõnatu … ja kuigi seda ei saa mitte mingil teaduslikul moel tõestada, teadis mingi osake minust ilma selgitusi vajamatagi, et see kõik tõepoolest ongi täpselt nii, nagu ta seda mulle praegu räägib. See polnud kuuese väljamõeldis. See oli justkui eelmise elu Ellise kanaldus. Ma ei oska seda muudmoodi selgitada.

Küsisin pärast väikest mõtete kogumist: “Oota, mis kaks. Kui tuleb, siis tuleb üks ikka!”

Tema, täie tõsidusega: “Ei, tuleb jah üks, aga ma tean, et tuleb tüdruk.”

Olin sel hetkel 7 nädalat rase. Paar päeva varem käisime temaga kahekesi Confidos esimeses ultrahelis.

Umbes kuu aega pärast seda vestlust ootasin Niptify tulemusi.
12. nädala Oscari test oli justkui ilus, aga kuna kuklavoldi paksus oli 3 ja mina üle 30, saadeti mu veri Tartusse, kus sellest eraldati loote veri ja uuriti ta kromosoome. Võrdluseks: poisse oodates olin 25 ja 27 ning nende mõlema kuklavolt oli alla 1,5 – mul ei tekkinud kordagi mõtetki, kas kõik on ikka korras. Teist võimalust isegi ei mahtunud mulle pähe!

Aga kui sa oled 34 ja jalutad pärast kõige tavalisemat vereproovi andmise protseduuri tagasi auto poole, näpus eelmise päeva ultraheli tulemus (sest õigel päeval printerid ei töötanud) ning loed sealt sõnu “kõrgendatud trisoomia 21 risk”, siis. Järgmistel minutitel tundub, nagu maapind su jalge all variseks kokku ja sul on raske hingata. Ratsionaalne pool su ajust teab, et see pole veel maailma lõpp. Sa tead, et see ei tähenda, et su beebil on päriselt Downi sündroom. Aga kui sa oled midagi nii kaua igatsenud, lootnud ja soovinud ning ühest vereproovist sõltub, kas see unistus saab teoks või puruneb, siis.

Siis sa ei suuda järgmised nädal aega süüa ja käid iga paari tunni järel Digilugu värskendamas. Ja sa nutad, pealtnäha ilma mingi põhjuseta, iga natukese aja tagant. 

(2023. aasta mais toimus meie kooli kokkutulek, täpselt sel ajal, kui mina neid tulemusi ootasin. Ma ei suutnud minna.)

Ühel sellisel õhtul, olles 12 nädalat rase, panin taaskord poisse magama ja lebasin nende vahel. Tegime harjutust “Nimeta kolm asja, mis sulle täna meeldis, ja kolm sellist, mis nii tore ei olnud.” 

Kui järg jõudis minu kätte, küsis kuuene:
“No ja kuidas sul, emme, päev läks?”
Mina: “No tead, ei läinud hästi. Olen kogu aeg mures ja nutan palju. Nii väga kardan, et beebil on midagi viga, ega suuda millelegi muule mõeldagi.”

Ellis keerab minu poole, võtab mu põsed oma pisikeste pihkude vahele ja vaatab mulle otse silma: “Sa ei pea muretsema, emme, ma tean, et beebil on kõik hästi. Ja et ta on tüdruk. Seda tean ka. Temaga on kõik korras. Sa ei pea muretsema. Sa võid mind uskuda, emme. Ma tean.”

Mingil veidral kombel kergendas see koormat mu õlgadel. Muidugi ma muretsesin edasi, aga kuskil sügaval südames … miski mu sees teadis, et Ellisel on õigus. Ja ta päriselt ka teab neid asju.

Kui ultraheli teostanud arst mulle mõni päev hiljem helistas, et tulemused ise teatavaks teha, küsis ta, kas tahan sugu ka teada. Vastasin: “Tüdruk jah?”

Tema hakkas naerma, et jah – palju õnne, nii väga tahtsite tüdrukut?
Mina: “Ei, ma lihtsalt teadsin.”

Madis ütles algusest peale, et tuleb tüdruk. Isegi hambaarst Anu väitis mulle 10. nädalal, et teadis kohe, kui poistega kabinetti astusin, sest see olevat näost näha. Aga sa ju tead, et suured tegelikult ei tea. Nad lihtsalt arvavad.

Ja usuvad ja loodavad.

Aga kui seda väidab sulle täie tõsidusega kuueaastane, kelle unepaanika hoogude kohta ütleb neuroloog, et tegemist on ülestimuleeritud ajuga, mis pimedas ja unesegasena trikke teeb, aga sina tead, et sa istud öösiti lapse kõrval, kelle väike keha väriseb kabuhirmust ja sa näed, et need suured silmad näevad seal toas midagi või kedagi, keda sina ei näe. Seda on juhtunud väga palju ja ainult minu ja Madisega ning ainult meie kodus. See muutus ühel hetkel nii õudseks, et ma olin juba valmis nõia juurde minema või kedagi meie kodu puhastama kutsuma. Kuniks ühel päeval tõi Chrissu meile oma vanaema Silvia Kelle tehtud nahast talismani, millele me tema kaasa antud sõnad täie tõsiduse ja pühadusega enne magamaminekut peale lugesime. Ning ilma naljata – sellest päevast peale pole keegi Ellise und seganud. Olen Chrissule ja vanaemale selle eest aegade lõpuni tänulik!

Kui Ellis oli väike ja alles rääkima õppinud, istus ta diivanil, vaatas lakke ja ütles: “Emme, üks tüdruk mängib seal üleval”. Esimesel korral ignoreerisin seda, sest arvasin (või pigem lootsin), et tegu on väikelapse elava fantaasiaga. Ning mina ju seal laes kedagi mängimas ei näinud. Aga kui ta teisel päeval uuesti seda tüdrukut lae all jälgis, küsisin, mis ta teeb seal. 

Ellis: “Mängib. Ta on hea, ta ei taha meile halba.”

Umbes kahe-kolmesena võttis Ellise vanaema ta kaasa ja läks Madise kasuisale külla. Ta elab vanas talumajas ning kui aias olemine ei tekitanud Ellises mingeid probleeme, siis üle ukseläve ei suutnud ta astuda. Ta lihtsalt keeldus kategooriliselt ja karjus, et ta ei taha sinna minna.

Sellesama sensitiivse lapse pärast tundsin esimesed kolm aastat, et ma rohkem ei jaksa. Aga tema 4. eluaastal see muutus ja viieselt julgustas ta juba ise mind seda beebit saama. Ellis oligi minu suurim toetaja sel teekonnal. Tema armastus, ootus ja soov andis mulle teadmise, et me saame hakkama ja kolmas laps ainult rikastab meie kõigi elusid. Ellis küsis meilt umbes aasta otsa “Noh, millal see beebi tuleb siis? Hakkame juba pihta, teeme täna õhtul kohe ära! Las issi annab sulle oma seemne ja hakkame pihta selle asjaga!” :)

Täna on ta kaheksa ega mäleta oma selgeltnägija hetkedest mitte midagi. Aga kui ta mulle kuuesena rääkis, kuidas nad Etsiga kokku leppisid, et neist saavad vennad ja et seal oli kaks tüdrukut veel … ta ütles seda nagu nii muuseas, nagu see oleks midagi iseenesestmõistetavat. Ega mäletanud sellest hetk hiljem sõnagi.

Ma tõesti usun, et lapsed valivad oma vanemad ise. Ja kõik hinged, kes on määratud kokku saama, leiavad üksteise juurde tee.

Võib-olla just tänu sellele teadmisele polnud Mannu elu algus minu jaoks vaimselt nii raske nagu ta oleks võinud olla. Sest see tõesti oli raske! Või no vähemalt mitte nii roosiline, nagu ma eelnevad 9 kuud endale ette kujutasin. Sellegipoolest ei soovinud ma kunagi neid päevi minema.

Never wish the days away. They may be long but the years are oh so short.

31. detsembril 2023 oli mu beebi saanud just ühekuuseks, Ellis oli veel 6 (aga sai nädala pärast 7) ning Ets 8. Kirjutasin kell 5:58 hommikul telefoni märkmetesse:

“Olin eile õhtul nii väsinud. Ella ainult nuttis! Aga siis tuli Ellis, vaatas teda ja ütles:

“Minu väike õde. Kõige ilusam tüdruk maailmas!”

Ja see uhkus tema hääles … Kuidas ma lapsena soovisin, et minu suur vend mu üle sedasi uhkust tunneks! Ja nüüd on mul Manni. Ja Mannil koguni kaks venda, kes kannavad teda kätel.

Ma ei ole mitte kunagi tütrest unistanud, aga ma saan nüüd aru, miks ta mulle anti. Läbi tema kasvatamise kasvab ja terveneb ka minu sisemine laps.

Manni ei tulnud täitma mingit tühimikku.
Manni pidigi alati meie juurde tulema.
Meil kõigil oli teda vaja.”