Sõidame nädal aega enne Ironmani Madise ja Manniga maale. Madis läheb ligi 70 km enne kohale jõudmist maha, et rattaga edasi minna. Waze näitab Väike-Maarjani 53 minutit. Keeran oma vanemate hoovi, istun köögilaua taha ja ema tõstab mulle värskelt valminud kartuliputru ja hakklihakastet. Lõikab aiast toodud tomatit ja kurki kõrvale ja … ma ei oskaks sel hetkel midagi paremat tahtagi.

Sõin kõhu täis, kuulasin ema loetlemas, kes mida järgmisel päeval suguvõsa kokkutulekule süüa kaasa võtab, ning mu senimaani pinges olnud õlad vajusid alla ja lõdvestusid. Tundsin elurõõmu oma kehasse naasmas ja unustasin ära, et alles minutite eest lubasin endale autost välja astudes, et enne jõule rohkem maale ei tule. (Ja jõuludki tundusid sel hetkel kahtlase väärtusega.)

Mann nuttis neist 53-st minutist vähemalt 40. Ei aidanud ükski “Kiisud keerutavad tantsu” ja jänku-spaa laul ega issi koduvõtmed või nätsupakk või väravapult ega kahekümne kuuendat korda korrutamine, et mamma juures teeme kalli ja tuleme toolist välja ja “mäletad Timmit, Timmu ootab sind!”. No mitte midagi, räägi nagu seinaga. Ainult sel seinal on häälepaelad nagu kõige võimsamal kõlaril ja teda absoluutselt ei huvita, mida sa räägid.

See on nii väsitav ja nii ootamatu ja samas kestnud juba aasta ja 9 kuud, seega ei tohiks see mind enam üllatada. Aga nii nagu ta nuttis esimest korda juba haiglast koju sõites (ja rahunes vaid rinna otsas), nutab ta vahel siiani, kui Etsi jalkasse viin (ainult et enam ma teda toolist välja ei võta). Laagrisse sõidab meilt küll kõigest 20–25 minutit, aga trenn on kolm korda nädalas ja sellest piisab, et nädalavahetusel ei soovi ma enam kuskile sõita. :D Ja nii nagu ma talvel paarikuuse kombesse ja soojakotti pakkisin, endale saapad jalga ajasin ja külma eest mitme kihi sisse hüppasin, lihtsalt selleks, et 15 minutit hiljem, täiest kõrist röökiv imik ühes ja käru teises käes, tagasi kodu poole sumbata … ärkab ta vahel siiani jalutuskäikudel pärast 40-minutilist rahulikku und üles ning läheb nullist sajani sekundiga.

Õnneks juhtub seda nüüd pigem harva ja ta ikkagi enamasti magab 1,5 tundi, mis tähendab, et mina saan 2 tundi oma mõtteid mõelda, linnulaulu ja ritsikaid ning muruniidukite töötamist ja laste kilkeid kuulata. (Kui kõik head podcastid on maailmast otsa saanud. It happens.)

Ning õnneks … olen ma täna vanem. Ja hulga rahulikum, kui ma poiste ajal oskasin olla. Üheksal juhul kümnest ei lähe ma enam endast välja, vaid meenutan L. R. Knosti tsitaati: “When little people are overwhelmed by big emotions, it’s our job to share our calm, not join their chaos”. (Aga ma olen kõigest inimene ja ka mina eksin. Üheksal juhul kümnest on ideaal ja kui keegi väidab, et tema suudab kümme kümnest alati rahulikuks jääda, siis … they’re lying. No other way.)

Täna saan ma selle vajalikkusest – jääda ise rahulikuks, hingata sisse ja välja ning mõista, et ta on lihtsalt üks väike inimene, kes ei jonni ega tee seda meelega, vaid ta lihtsalt ei oska end teisiti väljendada – väga hästi aru.

Aga see ei tähenda, et see poleks väsitav ja ma vahel ei vaataks teda selles nutuhoos ega küsiks: “Miks sa teed mulle nii?! Ma olin kõige rahulikum rase üldse! Ma nii nautisin sinu ootamist! Ma olin sinu tulekuks nii valmis. Ma olin valmis andma endast kõik ja olema ainult sinu päralt. Ma ei tahtnud teha ühtki tööd – ma päriselt tahan olla sinuga koos. Ma saan täna aru, kui vajalik see on. Ma saan nüüd aru sellest lausest “The most important work we’ll ever do is within our homes”. Miks sa teed mulle nii?!”

Nädal hiljem toimus Madisel kolmas Ironman ja … iga Ironwife teab, mis sellele eelneb. Täispika distantsi läbimine on iseenesest üliinimlik. Aga läbida see neljakümneselt nelja lapse isa ning täiskohaga töötava ettevõtja ja abielumehena 9 tunni ja 41 minutiga … noh, Madis ütleks ise, et “okei tulemus”. :)

Minu ainus soov on olnud nendel kolmel võistluspäeva hommikul, et ta jõuaks finišisse ja jõuaks sinna ühes tükis. See, mis ajaga ta seda läbib, pole absoluutselt oluline. Ma ei jälgi Ironmani äpist keskmist kiirust ja vahetusaladele kulutatud aega – mul on selleks Ets ja mu õde, kes lähevad varahommikul ujumist vaatama ja ergutavad teda pasunate ja kõlarite (ja hirmsa kisaga :D) Väänas. 

Meie veame end Manniga linna jooksu ajaks ning jõuame kolmest ringist heal juhul kaks ära vaadata. Ja kui teised raja ääres hüppavad ning “Madis, sa suudad!” hüüavad (ja ma olen neile väga tänulik, et nad seda teevad!), siis … mina lihtsalt seisan seal nagu kivikuju, vaatan, kuidas mu abikaasa minust mööda jookseb, ja mõtlen vaikselt omaette, et ta on mulle jälle nii lähedal (vahel möödub nii lähedalt, et ma võiks käe välja sirutada ja teda puudutada) … ja ometi nii kaugel. Me küll ärkasime hommikul samas voodis, aga mina igatsen teda nii, nagu me poleks üksteist kolm aastat näinud.

Tundsin seda igatsust juba siis, kui Manni oli kõigest kolmepäevane. Andsin talle öösel kella nelja-viie ajal rinda ja vaatasin, kuidas Madis teiselpool voodit rahulikult magas … ning korraga tulvas minust üle mingi tohutu kurbuselaine. Ta oli mul käeulatuses, aga ma ei saanud ta kaissu pugeda. Ma olin seda väikest putukat oma rinna otsas nii kaua oodanud. Alles aasta eest lebasime enne magamaminekut sealsamas voodis ja mina patsutasin meie patjade vahel olevat tühimikku ning ütlesin, et kujuta ette, kui siin oleksid ühed väiksed varbad ja sõrmed ning piima lõhn. Ja nüüd oli see piima lõhn platsis ning mina nutsin, sest igatsesin oma abikaasa suuri sooje käsi ümber enda. Sest su sünnitusjärgne aju ütleb sulle, et te ei saagi enam kunagi kahekesi olla.

Aga kui imetamise ajal tekkinud meeleolulanguse ja öised pisarad võib panna hormoonide arvele, siis … kuidas saab üldse olla midagi muud kui uhke, kui su laste isa on suvehommikutel enne tööd kell 6 Rummus või Männikul ujumas? Või kui ta pakib teie kümme kotti ja käru auto peale ning hakkab rattaga varem ees minema, et sinu ja lastega samal ajal maale jõuda? Või kui ta paneb nädalavahetusel endale äratuse, et jooksma minna, sest teab, et sina ärkad lastega alles 10-11 ajal ning selleks ajaks on tal juba trenn tehtud ja kohviaparaat sisse lülitatud ning pannkoogitainas segatud?

Ma olen abielus ükssarvikuga. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga kuidagimoodi suudab ta kõigi jaoks olemas olla. Ta sõidab kolm (või neli või viis või kuus) tundi ratast ning kui mina tõusen, on köök koristatud, pannukad laual ning ta tuleb parasjagu poest, vaniljekohupiim käes, sest teab, et mulle meeldib seda vaarikamoosi alla määrida. Ta paneb Mannu ise riidesse ning teatab, et peab linnas rattapoes käima ning võtab ta kaasa (sest Madis kutsub teda issi pisikeseks printsessiks ja muidugimõista ei tee see printsess papsiga sõites piuksugi). Ning minul? Minul on järsku vaba hommik ja ma alustan seda joogaga, pärast söön pannkooke kohupiima ja moosiga, vaatan Netflixist “Parenthood” sarja ja tunnen, et … elu on ilus.

Kui Madis osaleb Kõrvemaa triatlonil, paneb ta poisid kirja duatlonile. Peseb kodus koos nendega rattaid, veab kogu oma pere kohale ning on mõlema poisi stardis neid utsitamas ja finišis tubli osaluse eest õlale patsutamas. Ning kui on Madise kord ujuda, ratast sõita ja joosta, hüüavad nemad talle raja äärest: “Issi, sa suudad seda!”

Kui Madis eelmisel aastal teist korda Ironmani tegi, läks tal käiguvaheti üsna alguses katki ning ees terendas 180-st kilomeetrist enamiku vaid ühe käiguga läbimine. Kui ta 10:18 ajaga finišisse tuli ja seda meile rääkis, küsisin, kuidas ta seda suutis – kas tal ei tekkinud kordagi mõtet püssi (ratast) põõsasse visata? Madis vastas, et muidugi tekkis ja korduvalt. Ta oli nii vihane! Aga siis nägi ta raja ääres minu õde ja Etsi endale kaasa elamas ning ta mõtles, et … kuidas ta ütleb pärast pojale, et ta andis alla? Nii et ta ei andnudki. Etsi pärast. Sest ta tahtis, et Ets saaks ta üle uhke olla. Kui ma seda hiljem Etsule rääkisin, tulid tal pisarad silma ja ta mõtles natuke ning ütles siis hästi vaikselt: “Issi ei andnud MINU pärast alla. Ma armastan teda nii väga!”

Ma ei saa olla pahane, et mu laste isa on heas füüsilises vormis ning teeb midagi, mis toidab tema hinge ja samas annab meie lastele head eeskuju. Ta ei ole igal Etsu turniiril kohal, sest teeb enne ise trenni ära ja jõuab siis viimast mängu vaatama, ning kui talvel teised vanemad (sh mina) oma lapsi spordisaali parklas autos istudes ootavad, käib tema samal ajal 1,5 h suusatamas. Ma ei ole selle peale pahane – vastupidi, minu meelest on see suurepärane näide sellest, et where there’s a will there’s a way. Ei ole põhjust, miks trenni teha ei saa, on ainult vabandused. Ja Madis on lihtsalt superplaneerija ja aja ära kasutaja.

Madis peab lugu heast veinist ning me oleme aastate jooksul neid degusteerinud nii Toskaanas kui Sitsiilias. Meil seisavad elutoa veiniriiulis kingituseks saadud kallid pudelid, mida on lihtsalt äge vaadata ja mõelda, et kuidas saab üks vein maksta 200 eurot. Mõtleme siiani, et ühel päeval teeme millegi erilise tähistamiseks lahti. Aga veiniriiuli alumised read on pidevas rotatsioonis, sest Madis toob aeg-ajalt veini koju kastidega ning meie jaoks pole midagi tavapäratut, kui keset kolmapäeva tekib soov värske pasta kõrvale üks pokaal punast juua. Või avada sooja suvepäeva õhtul terrassil pudel valget ning seda viimaste päikesekiirte saatel jääga koos nautida. Me suhtume veini nagu itaallased või prantslased – see lihtsalt käib teatud toitude kõrvale. Ja külla minnes … sõbrad, vanemad ja sugulased vist paneks imeks, kui me ei haaraks sealt riiulist midagi külakostiks kaasa.

Sellest hoolimata pole Madis alkohoolik ega narkomaan, ei suitseta ega tunne huvi veibi vastu – ja kui tal oleks soovi kas või kanepit proovida, ei oleks ma temaga täna abielus. Keio tõttu on see minu jaoks täielik dealbreaker ning ma tean juba ette, et kui poisid on ükskord teismelised, pole mul vaja neile mingeid õppefilme narkootikumide kohta näidata (nagu ma mäletan, et meile kooli sekretäri kabinetis näidati). Nende õppematerjal on onu Keits, kes õepoegade kalale viimise asemel neid pilve pealt vaatab.

Ma olen selle ükssarvikuga koos elanud alates oma 20. eluaastast. 16 aastat kooselu ja 8 abielu. Ma ei pea seda iseenesestmõistetavaks, et me ikka veel sama aadressi (ja voodit!) jagame. Et ta mulle siiani meeldib! Et ma muutun endiselt natuke armukadedaks, kui ta teiste naistega räägib. Et ma vaatan Ebavere Kange triatloni peol ringi, näen teda valges T-särgis ja sinistes lühikestes pükstes seismas, nahk kõikidest rattatrennidest pruun, päiksekad ees ja kolmanda kohaga auga välja teenitud õlletops peos, sõpradega naermas ning … ma ei näe teisi mehi seal platsil. Ma näen endiselt ainult teda.

Ja kui ma talle seda ütlen, siis ta tõrjub mu komplimendid tagasi naljaga, et kallis, me peame KSA-sse helistama, see silmaopp ei õnnestunud sul vist eriti hästi. Ja … mulle meeldib see tema juures. Ta on tagasihoidlik, low-maintenance and humble. Sa ei kuule teda kunagi oma saavutustega kiitlemas või rääkimas, kui tähtsaid inimesi ta tunneb või millise auto roolis ta täna istus. Madis ei ole materialist. I love that about him.

Ja mulle eriti meeldib, et kui me käime perega saunas ning lapsed kolmekesi pesuruumis veega lobistavad ja meie kahekesi lavale jääme, siis ma vahel küsin talt: “Madis, mis sulle minu juures meeldib? Ja ma ei taha jälle kuulda, et ma olen hea ema ja toetav naine. Nimeta midagi konkreetset. Mina võin sada asja sinu kohta välja tuua! Näiteks: sul on ilusad silmad. (Madis naerab.) Ja sa oled oma lühikese habemega nii seksikas. Ja kui me koos autoga sõidame ja ma sind külje pealt vaatan, siis ma mõtlen väga tihti, et nii väga tahaks sulle praegu sülle ronida. Sul on vastupandamatu küljeprofiil! Mäletad seda korda Sitsiilias? (Madis naerab uuesti. Muidugi ta mäletab.)”

Madis: “Gerda, ma ei oska midagi eraldi välja tuua. Mulle meeldib kõik tervikuna. Mulle lihtsalt meeldib sinuga koos elada. Mulle meeldib meie elu.” Mille peale ma vastan: “Mulle meeldib ka meie elu”. Ja ongi kõik öeldud.

Nelja aasta eest kirjutasin kell üks öösel telefoni märkmetesse pika teksti pealkirjaga “Mom, I’m really happy”, arvates, et see on ühe ema suurim südamesoov ja samas igavene küsimus – is she though? Is she happy? Kas ikka oli õige tegu nii noorelt end nii palju rohkem elukogenud mehe ja tema väikse lapsega siduda? Kas ta oleks ehk pidanud reisima? Ennast ja maailma avastama? Inglismaale ülikooli minema?

Ma kohtusin Madisega 18 aastat tagasi, kui ma olin ise 18. Ja sellele järgneva 18 aastaga … on tema kaheaastasest väiksest tütrest saanud 20-aastane noor naine. Mina kolisin siis tema ja Madisega kokku. Kas ma talle täna oma elukogemuse pealt sama soovitaks? Muidugi mitte. Kas ma saan täna oma 36-aastase elu vaadates öelda, et ma ühtki tehtud valikut kahetsen? Muidugi mitte.

Aga ma päris kindlasti mõistan oma ema täna rohkem. Ja võib-olla sellepärast ma selle teksti kirjutasingi, sest tahtsin talle öelda, et vaatamata konarlikule algusele … ma täna tõesti olen. Ja kuigi ma emale seda kirja kunagi ei näidanud, siis … võib-olla polnudki seda vaja. Võib-olla oli mul endal seda vaja. Ja võib-olla … oli praegu õige hetk endale meelde tuletada, et … I married a wonderful man who makes me very happy. Ja Ironman on lihtsalt osa temast. :)

5. oktoobril 2021 oli Mann veel minu väike unistus ning nagu mul siiani aeg-ajalt juhtub, ei saanud ma öösel und. Nii et kell 01:07 tundus õige aeg, et kirjutada:

“Ema, tead. 

Ma olen siiralt õnnelik. Ma lihtsalt tahan sulle öelda, et sa teaks. Sest sa oled mu ema ja ma ise emana mõtlen, et kui mu lapsed on õnnelikud, siis olen mina ka õnnelik.

Nii et sinu lapsena tahan ma sulle öelda: ema, mul läheb hästi. Ma olen 32 ja mul on kõik, mida hing oskab tahta. Tõsi küll, ma pole ikka veel ühtki raamatut kirjutanud ega endast mingit märki maha jätnud, nagu ma sulle väiksena rääkisin.
“Ma tahan teha midagi olulist, midagi, mis ütleks, et mina olin siin,” lausus sulle kunagi väike Gerda. Aga ema, ma olen aru saanud, et suurim rikkus võib olla hoopis südames ja kõige tähtsam töö toimub kodus. 

Mul on kaks imevahvat poega, kes ütlevad mulle iga päev, kui hea ja ilus ma olen. Nad siiralt arvavad nii ja tänu neile olen õppinud enda peegelpilti armastama. Ma olen õppinud nägema end läbi nende silmade ja tead – maailm oleks palju parem paik, kui me kõik suudaks end läbi oma laste silmade näha.

Ma tegelikult tunnen, et olen nüüd nii füüsiliselt kui vaimselt valmis ka kolmandaks, aga kuna Madise arvates pole me selleks valmis materiaalselt, siis jätan selle teema praegu rahule. Ma usaldan teda ning valin meie kooselu, mis on juba niigi väga hea. Ma lihtsalt tunnen, et sinna mahub veel rohkem armastust.

Sellepärast seda nimetataksegi kooseluks – mina mõtlen südamega, tema on pragmaatiline. Me täiustame teineteist. Ka 13 aastat hiljem valiks ma endiselt teda. Meie suhe on nagu hea Itaalia vein – see päriselt ka läheb ajas ainult paremaks. Aastad ei ole õnneks võtnud meilt ära kirge, aga on toonud juurde rahu ja tarkust valida oma sõdu. Muidugi kirg vahepeal lahtub ning emotsioonid ja väsimus löövad üle pea. Aga ka 13 aastat hiljem ei tahaks ma kellegi teisega oma elu jagada.”

Ja 17 aastat hiljem … kirjutan mina seda teksti juba neljandat õhtut saunamajas, sest Madis paneb toas koos poistega meie väikest tütart magama. :) Ta sai kolmapäeval aasta ja üheksakuuseks ning ma ei tea, kas asi oli lõpuks selles, et mu rinnad olid igal hommikul tühjad nagu sokid, sest ta ärkas iga tunni tagant ja tahtis piima … või murdis mind väsimusest enam Madise igatsus. Aga aasta ja üheksa kuud tundus täpselt paras aeg, et proovida, kuidas ta ilma minuta magama jääb.

Ja et vennad ütlesid talle esimesel õhtul (kui mina kell 22 üksinda kinos popkorni ja “Materialiste” nautisin), et emme läks poodi, siis keeras ta end pärast unejuttu nende kaissu ja … magas! Esimesel ööl ärkas ta kell neli ja muretseva (ligi kaks aastat oma beebi kaisus maganud) empsina … tõttasin ma esimese nutu peale mõistagi teisest toast kohale ja andsin talle piima.

Aga teisel ööl … ärkas ta vaid paaril korral, vaatas, et venna magab ühel pool ja paps teisel, puges venna kaissu ja … magas 8.45-ni. Kui nad hommikul kahekesi trepist alla hakkasid minema (sest Madis oli mõistagi juba kööki koristamas ja pannukaid tegemas) ning mind venna toas magamas nägid, oli Mann nii rõõmus, et hommikune piim meenus vaid minul, sest mu rinnad olid valusad. Ta kilkas ja kallistas mind kõvasti ja ütles: “Emme, poodi, süüa!” Mis oli tema viis teada anda, et emme läks õhtul poodi süüa ostma.

Ja kuna kaheksane ütles: “See oli parim öö mu elus. Mul on nii armas väike õde! Ma tahan igal õhtul temaga magama jääda!”, siis. Ma näen esimest korda selle aasta ja üheksa kuu jooksul tunneli otsas väikest valgusvihku ja mulle tundub, et kui vanaema tuleb poisse vaatama ning poisid Manni magama saavad (sest nagu näha, pole tal isegi Madist vaja), siis meil äkki õnnestub Madisega üle kolme aasta tantsima minna!

Kuu aja pärast toimub Tallinnas Oktoberfest, kus Madis oma Saksa õlu kõrgelt hindavate kamraadidega viimased kaks sügist on käinud. Esimesel korral olin ma … heavily pregnant :D ning teisel kümnekuusega kodus. Ent sel sügisel … mul on tegelikult täiesti ükskõik, mis üritus on ja kes sinna tuleb. Peaasi, et on Madis. Ning hotellituba ja lastega järgmise päeva lõunani vastu pidav vanaema. I think we’re ready. I’m so ready! :)

Igas halvas on midagi head – silver lining. Beebi kasvab suureks, aga mehe saad tagasi. :)

That is, until the next Ironman. :D Kuni järgmise treeningperioodini ja kuuetunniste rattasõitudeni. Mida ma lihtsalt ei saa armastada, aga nagu vist nüüdseks juba selge, siis ma väga armastan seda meest seal ratta peal. Ja kui ta sind oma elu kolmanda Ironmani finišis, medal kaelas, suudleb ja kallistab ja sulle ütleb: “Aitäh, kallis. Aitäh, et te Manniga vaatama tulite. See tähendab mulle väga palju. Aitäh, et sa toetad mind. Ma ei seisaks praegu siin ega saaks seda teha, kui sa mind ei toetaks. Ma armastan sind.” Siis … see kõik on seda väärt.

Now let’s go dancing! :)