Mann sai üleeile kaks … ja täna on esimene advent. Ta on sündinud täpselt sellesse jõulueelsesse tralli. Kui esimesel aastal veetsime kõik päevad diivanil nahk-naha kontaktis kaisutades, siis teisel jalutasime igal lõunal 1,5–2 tundi vankriga ringi. Iga jumala ilmaga. See sai meie traditsiooniks, kui ta oli kuuekuune, ja see jätkub, kuniks Mannul on und. Loodetavasti mitu head aastat veel. :)

Igaljuhul. Kui sa jalutad nii palju nagu mina, ei jaksa sa iga päev linnulaulu ja lume krudisemist või vihmasabinat kuulata. Nii et sageli ma kuulan hoopis podcaste. Thank god for AirPods! Parim leiutis inimkonna ajaloos. :) Ja nii ma avastasin eelmisel aastal umbes samal ajal enda jaoks The Calm Christmas podcasti. Kuulasin talvistel jalutuskäikudel ka kõik varasemad hooajad ära ning sel aastal lähen juba igal reedel õhinaga jalutama, sest tean, et neljapäeva õhtul on uus episood välja tulnud. Ja minul järgmised tund aega nägu naerul. Kui sa pole kunagi Beth Kemptoni häält kuulnud, siis … you’re missing out! It’s like a warm hug to your nervous system. Ma isegi ei hakka seda eesti keelde tõlkima. Täpselt nii mõnus ongi!

Ühel sellisel jalutuskäigul luges Beth ette enda kirjutatud luuletuse. It goes like this:

We are the keepers of Christmas,
the fairy light hangers, the candle-lighters,
the carol singers, the wrap-all-nighters,
the tradition preservers and new memory makers,
the story tellers, the mince pie bakers.
We are the list creators, the cracker crafters,
we’ve a plan for the build up, and a plan for the afters.
We sense the season on the winter breeze,
we make home cosy, ahead of the freeze.
We take time to pause and take it all in,
the turn of the year, the settling in.
The shadows of loss, the sparkles of light,
our love is a lantern, on every dark night.
We are the keepers of Christmas.

Mitte miski pole mulle varem niimoodi südamesse läinud. We are the keepers of Christmas. I really feel that in my bones. Ma tõesti pingutan … ja vahel rebin end pooleks. Nii vaimselt kui finantsiliselt. Aga ma ei ole mitte kunagi neid pingutusi kahetsenud. Ma tean, et sel on ajalimiit. And the time is running out.

Tänaseks on meil kodus kahene, kaheksane ja kümnene. Kaks viimast saavad aasta alguses üheksa ja üksteist. Kõik on väga piiripealne ja hägune, aga siiski vankumatult kindel. Nad usuvad. Ja meie majas räägitakse lastele, et kõik on võimalik, kuniks sa seda ise usud. Päkapikud käivad nendel lastel, kes neisse usuvad. Aga kui lapsed saavad suuremaks ja hakkavad nende olemasolus mingil põhjusel kahtlema, siis nad enam ei tule. Ja emad-isad peavad ise sussi täitma, et lapsed kurvad poleks.

Meil õnneks seda muret pole. Päkapikk Everett käib ja jättis meile täna pika kirja. Trükin selle siia ümber, sest ma usun, et kaheksaseid ja kümneseid, kes küsivad: “Miks mamma juures feikjõuluvana käib, kes toob meile hunniku asju, mida me pole isegi mitte soovinud?!”, on Eestimaa peal veel. Ja mulle endale tundub, et Everett selgitas asja üsna hästi ära. Võib-olla on mõnele perele veel abiks. Sest ega meie ju ka nii täpselt ei tea, kuidas see maagia sünnib. :)

30. november 2025

Tsau, sõbrad! Nii tore, et teid on nüüd kolm. Ja et teie kõigi nimed algavad sama tähega nagu minu oma! See pole üldsegi kokkusattumus, kas teate …

Peame kohe alustuseks paar asja ära klaarima. Nimelt on minu kõrvu jõudnud, et E teab nüüd terminit feikjõuluvana. Kes nimetab teda feigiks, kes jõuluvana abiliseks või Lapimaa saadikuks. Igaljuhul tõsi ta on, et seda Päris Jõuluvana on ainult üks. Ja kui ta jõuluõhtul oma saaniga mööda maailma ringi kihutab, siis lapsed teda ei näe. Sel on oma kindel põhjus. Uskuge mind, jõuluvana tahaks väga iga pere juures istet võtta, kamina kõrval oma varbaid soojendada, tassikese teed juua, ühe verivorsti ära süüa ning laste laule ja salme kuulata. Kahjuks pole tal lihtsalt selleks aega. 

Kas te teadsite, et maailmas on 2,2 MILJARDIT last?! Kui ta igaühe juures juttu räägiks ja jalgu puhkaks, ei jõuaks ta ka aasta ajaga kõikidele neile kingitusi viia!

Sellepärast ongi meil vaja enne jõuluvana teeleasumist põhjapõtradele võlupulbrit anda, et see nende käpad ülihelikiirusel tööle paneks ja jõuluvana kibekähku ühest maailma otsast teise lennutaks. Isegi selle võlupulbri abiga ei jõua kõik kingid lasteni 24. detsembril. Sellepärast ongi jõulupühi kokku kolm. Lapimaale lähemal elavad lapsed saavad kingid kätte kõige varem, aga näiteks Austraalias elavate lasteni jõuab jõuluvana teinekord alles 26. detsembril. Igal aastal on marsruut natuke erinev.

Nimelt on jõuluvana saanil taoline black box ehk must kast nagu nendel lennukitel, millega teie õhus sõidate. See kogub kokku kõik lennuandmed ja võimaldab meil hiljem lendu analüüsida. Nii saame igal järgmisel aastal marsruuti täiustada, et sõit oleks sujuvam ja kingid jõuaks kiiremini lasteni. Seega kui te ühel aastal saite oma koti kätte 24. detsembri õhtul, siis võib juhtuda, et järgmisel aastal on marsruut muutunud ja teie koti kohalejõudmise kuupäev on 25. detsembri õhtul. Püüame arvesse võtta alati ka seda, mis ajal pered plaanivad jõule koos tähistada. Mõnikord istutakse sugulastega õhtu asemel hoopis hommikusöögilauda. Ja mõnikord peetakse pühi kahel päeval eri kohtades. Kui päkapikud seda plaani piisavalt vara kuulevad, saame selle info jõuluvana saanis olevasse kalendrisse sisestada, et ühe pere lapsed saaksid kinke alati koos avada.

Vaatasin just vanu lennuandmeid ja nägin, et viis aastat tagasi planeeris teie mamma jõuluvana tuleku 25. detsembri õhtu asemel lõuna peale, nii et tal oli jõuluvana tellitud kella kolmeks. Teie nägite, et see niinimetatud feikjõuluvana sõitis Omniva autoga mamma hoovi ja võttis autost mamma kokku pandud kingikoti. Mida te aga ei näinud (ega näinud ka mamma ise ega see feikjõuluvana), oli kaks sekundit varem mamma maja kohalt üle lennanud päris jõuluvana, kes viskas teile mõeldud koti oma saani pealt feikjõuluvana kelgule. Õigemini oli see aiakäru, mille mamma oli ära kaunistanud ja tellitud jõuluvanale ette valmistanud, et tal oleks kuskile oma kott panna.

Nii saite te nendel jõuludel kingitusi nii mammalt kui päris jõuluvanalt, mis tulid otse Lapimaalt. Te lihtsalt ei näinud päris jõuluvana, sest tal oli kiire. Nagu tavaliselt. Kui jõuluvana jõuab ja tal on aega saan kinni pidada, jätab ta ühe pere koti neile ukse taha ja koputab, et lapsed teaksid, et õige aeg on käes. Teinekord juhtub, et jõuluvanal on marukiire ja ta jõuabki vaid õhust koti alla visata. Õnneks on tal nii täpne käsi ja ta on juba sadu aastaid harjutanud, et see kott kukub alati sinna, kuhu see on mõeldud – kas siis välisukse taha või aiakärusse, nagu tookord teil juhtus.

Mõndades kultuurides on aga kombeks, et jõuluvana käib üldse öösel ja lapsed saavad oma kingid kätte hommikul, kui silmad avavad. Inglastel on jõuluhommikuks ütlus: “Has he been?”. Mis tähendab, et inglise lapsed ärkavad esimese jõulupüha hommikul suure elevusega, hüppavad voodist välja ja hõikavad magamistoast välja joostes rõõmsalt üle kogu maja: “Kas ta on käinud?!”. Ja leiavad siis elutoast kuuse alt hunniku kinke, mida hakatakse kohe avama. Neil pole kombeks üksteisele (ega ühelegi feikjõuluvanale) salme lugeda. Nemad laulavad ka jõululaule teistmoodi. Selle nimi on carolling. Ehk teie emme või issi oskab teile seda tõlkida. Mu kiri läheks muidu hirmus pikaks. Tahtsin lihtsalt selgitada, et … igal maal on oma kombed ja traditsioonid, mis sest, et jõuluvanasid on maailmas ainult üks. Jõuluvana arvestab kõikide kultuuride eripäradega. 

Sestap ongi Inglismaal ja Ameerikas kombeks jätta jõuluvanale klaas piima ja piparkook ning põhjapõtradele porgandeid, täpselt nagu Kevin teie lemmikjõulufilmis “Üksinda kodus”. Sealsed lapsed arvavad, et kuna öösel on uksed lukus, ei jää jõuluvanal muud üle kui korstnast sisse ronida, kingid kuuse alla panna ja tuldud teed tagasi üles ronida. Noh, sellega on nüüd nii, et  … kui jõuluvana oli noorem mees, siis ta seda ka tegi ja sealt see uskumus tuli. Aga pärast teatud arv aastaid (ja ära söödud piparkookide kogust) kasvas tema kõht ja samas vähenes painduvus. Ta ei mahu enam lihtsalt korstnast sisse. Seega viskab ta nüüd saanilt koti korstnasse ja päkapikud aitavad kingid kenasti kuuse alla paigutada. Ning pistavad jõuluvanale jäetud piparkoogid ja porgandid ise nahka. Nad on ju need igati ära teeninud! :)

Aga nüüd te kindlasti mõtlete … Kust siis on tulnud kõik need feikjõuluvanad, kes Eestis Omniva autoga vanaemade-vanaisade hoovi sõidavad ning pagasnikust kingikotid välja võtavad, oma punase kuue lumest puhtaks raputavad ja pika valge habeme alt “HO-HO-HO, kas siin majas häid lapsi ka on?” küsivad?

Need on inimeste väljamõeldud jõulutraditsioonid. Tavaliselt on nendeks inimesteks emad-isad ja vanaemad-vanaisad, kes soovivad lihtsalt oma lastele ja lastelastele jõulurõõmu pakkuda. Kas pole teil mitte mamma juures toredad jõulud olnud? Mõelge, kui palju häid mälestusi teil on jõuluvanale salmi lugemisest ja mammaga koos laulmisest. Mamma on teinud seda sellepärast, et ta teid väga armastab. Ja tahab, et teil oleks tema juures toredad jõulud. Seda ei saa ju talle ometi pahaks panna, ega. :) 

Aga et te olete nüüd nii suured ja hammustasite selle loogika läbi, siis ei pea mamma enam jõuluvana tellimisega pead vaevama. Kui te seda just ise ei taha. Eks te rääkige temaga ja leidke teie perele kõige sobivam lahendus, et kõigil oleks jõuluõhtul tore. Ella on ju veel väike, võib-olla tema pärast tahate seda traditsiooni elus hoida. Suur põhjus, miks täiskasvanud lastele neid mängujõuluvanasid tellivad, on see, et väiksel lapsel on raske aru saada, kust need kingid tulid ja kes need sinna kuuse alla pani. Kui ta pole jõuluvana näinud, siis kust ta teab, kes see jõuluvana üldse selline on? Aga kui see punane kuub ja pikk valge habe elutoas seisab ja luuletusi lastelt küsib, siis isegi väiksel lapsel jääb meelde: selle auto või nuku tõi mulle jõuluvana. :) 

Teie pere arutluse koht. Võite ka võtta omaks inglaste traditsiooni ning leppida kokku, et jõuluvana käib öösel. Igal perel oma reeglid ja kokkulepped. :)

Ellale on kindlasti suureks abiks ka teie perereis Lapimaale. Ma olen nii elevil ja õnnelik, et te meile siia külla tulete! See meeldib teile kindlasti! Meil saab siin päris põhjapõtru näha ja kelgukoertega sõita. Ja oh, kui palju meil siin lund on! Pange kindlasti soojalt riidesse!

Kahjuks on Päkapikkude Põhikirjas selline reegel, mis ütleb, et me ei tohi end mitte kunagi mitte mingil tingimusel lastele näidata. Lapimaal näitab end ainult jõuluvana ja kõik päkapikkudeks riietatud tegelased on tegelikult inimesed. Mingi maagia peab ikka silmale nähtamatuks ka jääma. Muidu poleks see ju maagia!

Mul on nii hea meel, et saan teid jälle külastada. Olete nii toredad lapsed ja kõik head asjad kuhjaga ära teeninud, mis ma teile plaanin tuua. Olete koolis kõvasti pingutanud ja annate endast alati parima, teete tublisti trenni, olete lahked ja heasoovlikud ja hoiate üksteist. See ongi kõige tähtsam.

Võtsin sel aastal missiooniks tuua teile väheke tervislikumaid üllatusi. Noh, tänane välja arvatud. :) Ma usun, et teie emme rõõmustab, et ma Ellale komme täis kalendrit ei toonud. Öelge talle, et ta ei pea muretsema – kõik, mis ma edaspidi sussi sisse pistan, kõlbab ka talle süüa.

Plaanin teile kord nädalas pikemalt kirjutada. Siis saab vahekokkuvõtteid teha ja on, millest jutustada. Joonistage ja kirjutage ikka mulle ka!

Teie Everett