Jäin praegu mõtlema, et … Kust see kõik algas?

Kust tuli mõte teha Instagramist aastaks paus, jaanuarikuus Messengeri mitte kasutada (mis õnnestus mul tegelikult vaid jaanuari teises pooles, kui olime Kertu Ironmanile saatnud – more about that later) ja … mitte lasta telefonil oma aega ja elu kontrollida?

Kust tuli mõte võtta kontroll tagasi?

Nagu elus ikka (vähemalt minu elus), avaldavad head kirjatükid mulle suurt mõju. Aga kuna Kelly Kipper pole (minu teada) sel teemal Anne&Stiili ega Kaubamaja Hooaega artikleid kirjutanud, tuli inspiratsioon seekord Millergrey Substackist, mis 31. detsembril mu postkasti potsatas.

Ma lihtsalt pidin siinkohal Kelly ära mainima, sest alles laupäeval istusin Big Apple’i salongis oma “kord aastas viitsin juuksurisse minna ja kui juba, siis 30 cm lühemaks” stiilimuutuses ning ootasin Madist, kes pidi mulle pärast Etsuga iSpordis käimist järgi tulema. Lasin Emilyl endast tema Insta konto jaoks sisu toota, kiitsin ta ägedat kasutajanime, aga ütlesin, et kuna teen Insta detoxi, siis ma seda ise kahjuks ei näe. Väljas oli imeilus päikesepaiste ja salongis neljapäeva pärastlõunaga võrreldes (kui seal Etsu parukat käisime taltsutamas) mõnusalt rahulik.

Mõtlesin sellele kohale, kus ma eelmised kaks talve umbes samal ajal olen vaimselt olnud ... ja kus ma praegu olen. Jah, külm ja pimedus on endiselt väsitavad, aga … seasonal depression is gone. Olen suutnud päriselt oma mõtlemist muuta. Olen muudatusi teinud. Ja nüüd muutsin ka soengut. I felt lighter.

Sättisin neid mõtteid mõtiskledes end diivanile ootama ja haarasin laualt jaanuarikuu Anne&Stiili. Kaanel imekaunis Triin Luhats. Meenus, et nägin teda eelmise aasta märtsis Estonia kontserdisaalis – olime mõlemad samal juubelipeol. Teadsin, et ta on Ruudu produtsent. Vaatan teksti autorit: Kelly Kipper. Olen juba enne lugema asumist veendunud: oh, it’s gonna be a good one. Ja nii ongi – lasen juba teise lõigu juurde jõudes ühe naeruturtsatuse lendu.

“Esimene lumi krudiseb talla all nagu Barbarissi paber. Klaaskomme mul siiski külakostiks pole, on hoopis Kandle karp. Lillepood oli kinni, maiuselett mitte. Ja täitsa juhuslikult sobib kultusšokolaad eestiaegse villaga otsekui valatult.”

Oskus tekitada Barbarissi kommidega silme ette kujutluspilt, mis paneb su muigama ja tekitab tahtmise pleed peale tõmmata ning aurav teekruus kätte võtta, et siis järgmised 15 minutit lugemist nautida … ma vist ei teagi ühtki teist ajakirjanikku, kelle nime ma lehes nähes sedasi elavnen. Ma pole Kellyt ennast kunagi näinud ega tunneks teda kassajärjekorras seistes ära. Aga olen nii mõnigi kord keeranud pärast lugema asumist lehekülje tagasi, et autori nime vaadata, sest mul on … tuttav tunne. A true sign of a good writing!

Igaljuhul. Tagasi kontrolli juurde. Dan kirjutas oma aasta lõpu kokkuvõttes, et 2025 oli tema jaoks väga hea aasta, sest he made it a good year. Ja ta mitte ei seadnud endale uusaastalubadusi, vaid eesmärke. Neid oli tal kokku kolm. Esiteks enda eest paremini hoolitseda – nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma toon mõned näited, mis mind väga kõnetasid. (Ja nagu sa võid juba aimata, on need sarnaselt Kellyle väga hästi kirjutatud. I don’t suffer fools, as Dan says.)

“I can say with the upmost sincerity that I largely do not care what anybody else thinks of me or about me, unless I care for them, but I do place a lot of value in what I think about me. Too much, in the wrong places, perhaps. Which can be a bit of a problem if you don’t think too kindly at times.”

“All in all it just makes me look in the mirror and think kinder things about myself. Which is nice.”

“I’ve discussed before about my attitude to friendship and people. I think it can be a positive and also a negative aspect of my personality that I don’t suffer fools. A few strikes and you’re out.”

“A big thing I wanted to try and correct was the amount of time I would spend at a screen. I would say I’ve watched less TV than ever before this year.
Instead I’ve spent more time reading and more than anything, drawing and doodling. Painting and making. It’s been a lovely thing to do with my time, relaxing and rewarding.”

Teiseks tahtis ta reisida, and that he did. Esiteks on üldse inspireeriv, et minuvanune (Dan on minust vaid aasta vanem) üksik meesterahvas Inglismaal ostis endale korteri ja renoveeris seda viimased kaks aastat. All by himself. Jah, mu kodu on täis Ferm Livingu tooteid, mida ma olen finantseerinud all by myself, aga vannitoad ja köögid ja seinad ja põrandad (ja saunamaja!) on ehitanud ikkagi Madis.

Niisiis Dan otsustas, et 2025 ei kuluta ta korteri peale, vaid viib iseend Stockholmi, Sitgesisse ja Barcelonasse. Lisaks siseturism nagu Manchester, Edinburgh ja London ning nädalane sõprade reis Provence’i. He did that. HE did that! Kas pole mitte inspireeriv? Minu meelest on väga inspireeriv.

Ja viimaks: “Book the tickets. See the thing.“

Dan kirjutab:

“I put money into experiences and events and enjoyed every single minute of it. I bought tickets to things as people’s presents at Christmas and birthdays, so we could share in things together and spend time doing things. It was excellent. Expensive, but excellent. 

I thoroughly recommend it. Go to the theatre, see the shows. Buy tickets to things for people, experience things together. Or do it solo. It’s great.”

Mis mind aga eriti inspireeris, oli tema kokkuvõte. 2025 oli hea aasta – väga, väga hea aasta. Ja kui 37-aastane mees võtab selle aasta kokku sõnadega: “I’m looking forward to the year ahead and what it will bring, setting myself some new goals and seeing more places”. Siis sa mõtled, et … I want that! Ma tahan ka endale eesmärke seada ja tagasi vaadates rahulolevana tõdeda, et … I did that! Me! Mina, mitte Dan. Ega Madis ega mõni mu sõber või sugulane. Mina ise tahtsin muutust ja algatasin muutuse.

Nii et selleks, et öelda 2026 aasta lõpus “I feel happier and more comfortable being me – and I know I look happier to me. I think, and I hope, that it’s come across.” … things have got to change.

Mõlgutasin Instagramist pausi tegemise üle mõtteid juba novembris, aga huvi seal Eesti sisuloojaid jälgida oli mul kadunud juba aastaid enne seda. Hoidsin end kursis vaid mõne üksikuga, kellega aeg-ajalt mõtteid vahetasime. Vahe oli selles, et erinevalt minust said nemad sellele äpile oma aja andmise eest vastu raha. Mina sain lihtsalt … ära kulutatud aja, tühjad peod ja tunde, et ma seisan paigal.

Ma arvan, et Instagrami kasutajad jagunevad laias laastus kolme kategooriasse. Ühed teenivad sellega elatist või vähemalt lisasissetulekut. Need on inimesed, kes üks hetk tekitasid minus tunde, et kõik on müügiks ja kõik on müüdavad. Keegi pole oma arvamustes autentne ja kellelgi polegi oma arvamust. Hiljem õppisin Instagrami nägema kui turundustööriista ja sain aru, et kõik need inimesed on tegelikult geeniused. I’m the fool.

Teiseks see rahvas, kes siiralt tahab teada, mida Mallukas sõi hommikuks (või mida ta kanad sõid õhtuks) või Taneli eksnaine kandis mingil peol või mis kreeme kasutab Liina Laagnast või kes läks kellest lahku ja kes kellega tülli. Ma ei tee neid inimesi maha ega ütle, et that’s so beneath me. Ma olen üks hetk isegi sellist sisu tarbinud. Aga ma ei taha enam. Ma ei taha enda elu elamise asemel sisustada seda lugudega teiste eludest. Ja ma päris kindlasti ei taha sisustada seda teiste inimeste tülidega. (Me kõik lugesime ühel hetkel Õhtulehest X ja Y sotsiaalmeediastaari tülliminemise ajajoont. Me keegi ei saa neid minuteid oma elust tagasi. Mõtle selle peale. Mina küll mõtlen.)

Ja ma ei taha ka Instagrami tarbida nagu sõbrapäevikut. (Selle jaoks on minu meelest Facebook, kus su “sõbrad” on inimesed, keda sa päriselus tunned. Ideaalis. Not strangers on the Internet.) Kas mul on tõesti vaja teada, et täna on selle klassivenna pulma-aastapäev või kursaõe lapse neljas sünnipäev? Kas ma pean teadma, kuhu nad perega koolivaheajal puhkama sõitsid? Kui ma ei tea tema meest või naistki? Kui ma pole seda klassivenda 20 ja kursaõde 10 aastat näinud? Kas ma olin seal, et peaksin nende printsessikoogist või rannabaari happy hourist pilte vaatama?

Ära saa minust valesti aru. Mina olen ka kõiki neid pilte varasemalt oma sotsiaalmeedias jaganud. Vanad klassiõed ja -vennad panevad südame ja … tore ju teada, et keegi kuskil elab kaasa. Või kas elavad? Kas peaks elama?

Vanasti oli nii, et kui läksid perega puhkusereisile ja su vanemad tegid sinust ja su õest-vennast Soomes tädi Lahja juures maasikajogurtit söömas, paljalt järve ääres ringi jooksmas ja suurel välipliidil pannkooke küpsetamas pilti, jäid need mälestused perekonna fotoalbumisse. Neid ei näinud su ema-isa vanad koolikaaslased ja neid päris kindlasti ei näinud tuhanded võõrad inimesed internetis. Heal juhul nägid neid su vanaema ja vanaisa, aga sellest polnud midagi, sest nemad olid sind varemgi paljalt mööda aeda ringi jooksmas, hundirattaid viskamas ja herneid söömas näinud. No biggie.

Aga tänapäeval võtame nii oma sõbrad-sugulased kui täielikud võhivõõrad endaga igale reisile kaasa. Ja ma ei tea, kuidas ma suhtuksin sellesse, kui mu vanemad oleks minu jogurtist ja maasikatest punnis põski Internetti riputanud. Kui nad oleksid kõik need võõrad inimesed läbi kaamerasilma meie perereisile kaasa võtnud.

Ma olen otsustanud, et meie pere tegemistest saavad edaspidi osa vaid meie pereliikmed ning lastel on õigus privaatsusele. Nii reisil kui spordivõistlustel kui koduaias kiikudes. Šokeeriv, vaadates mu sotsiaalmeedia kasutamise ajalugu, ma tean. Aga elav tõestus sellest, et muutumine on võimalik, kui sa ise muutuda tahad.

Mann on nüüd kaks. Jookseb ja mürab ja kaisutab ja kallistab, naerab ja jonnib ja viskab kildu ja räägib täiesti puhtalt, et issi viib tema hommikul lasteaeda ja emme läheb poodi ja siis tuleb talle järgi. Ta ei käi veel lasteaias, aga kui see soov tal selgemaks saab ning ta tõesti tahab lastega mängima minna, siis me sügisel proovime, kuigi ma olin tõsimeeli plaaninud teda kuni koolini kodus hoida. Vähemalt väike- ja eelkoolini. Eks näis.

Aga ma ei taha oma tütre tulevikku võõrastega internetis arutada. Ma ei arva, et kellelgi neist … should have a say in it. Jagasin tema tuleku ja kasvamise lugu, kui ta oli beebi. Ma ei kustuta neid postitusi ära, nagu ma poiste pilte kümnete kaupa kunagi arhiveerisin, kui nad suuremaks said. Olen nende mälestuste jäädvustamise eest iseendale nii tänulik. Imeilusad hetked meie elus! Aga kaks on hea vanus, kust tõmmata enda jaoks mõtteline piir. Lapsed ei kustu minu elust ära ja mina ei kustuta iseennast Instagramist ära. Aga nendega seotud teave pole enam avalik info ning mitte keegi, kes pole meie pereliige, ei pea teadma, millal Mann lasteaeda läheb või kas üldse läheb. Veel vähem peaks ühelgi mittepereliikmel selle kohta arvamust olema.

Ja nii jõuame kolmanda Insta-tüübini, kuhu arvan end algusest peale kuuluvat ka mina (väikese kõrvalepõikega öiste imetamiste ajal eelmisesse gruppi, aga paraku mitte kunagi esimesse. What a waste, I know.).

Need on inimesed, kes peavad sotsiaalmeediat inspiratsiooniallikaks, kust võib leida sinu sisekujundusstiili, huumorimeele ja koeratõu eelistusega klappivaid kontosid. Basically, it’s for like-minded people. Nii leidsin ma kunagi Instagramist üles inglase Dani ja olen leidnud Claire’i ja Cara, kes kasvatavad samuti poegasid, sisustavad kodu ning käivad hästi riides. British versions of me, niisiis. :D Ei mingit kõmu ega klatši ega ülemäärast teleturgu. I love the Brits! Aga ma ühtlasi armastan mitut saksa sisekujunduse kontot, taanlasi ja taani disaini ning… takse. Endless amounts of sausages and I don’t mean the edible ones. :D Väike Gerda, kes sisustas 12-ndast 17-nda eluaastani oma vaba aega Taksiklubi Foorumis ning unistas omaenda taksist, võis sellisest lõputust vorstipeost ainult und näha.

Ja kuigi ma ei saa öelda, et taksivideote ning taani disaini lõputu vaatamine (also known as endless mindless scrolling) oleks minus mingit halba tunnet tekitanud, hakkas mulle siiski tasapisi tunduma, et kõik elu juhtub kuskil mujal. Life’s not happening to me. Ma armastan disaini – ometi pole mul ühtki koostööd, mis tooks mulle rahalist tulu ja aitaks kodu sisustada ilma kogu oma vaba raha sinna alla panemata. Quite literally. Nii literally, et kirjutan sellest ülejärgmises postituses.

Ma armastan takse … juba viimased 25 aastat! Ma tean kõiki kenneleid ja kasvatajaid Eestis ning jälgin soomlaste ja lätlaste tegemisi, sest mul on juba aastaid unistus chocolate tan või dapple taksist. Ometi on mul kodus endiselt vaid Sid. Ma pole ETTÜ ega EKL-i liige, ometi on mul unistus luua kunagi oma taksikennel. (Lausa nii suur, et olen hakanud seda kõva häälega Madisele välja ütlema.)

Istun selle teksti kirjutamise ajal saunamaja teisel korrusel ja kõlaritest kostub Apple Music Country Radio.
“Don’t be a passenger in your own life” – enam tabavamat taustamuusikat annab otsida. :)

Guugeldasin huvi pärast neid laulusõnu ja AI vastas mulle sedasi:

“Don’t be a passenger in your own life” means 
taking active control, responsibility, and initiative for your own path rather than letting circumstances, societal expectations, or other people dictate your decisions. It encourages being the “driver” of your choices, proactively designing your life, and moving away from passively drifting, reacting, or blaming.

Nii et selleks, et teha 2026-ndast enda hea aasta, a good year!
Et võtta vastutus ja initsiatiiv ning oma elu ise juhtida, selmet lasta elul lihtsalt sinuga juhtuda või teistel inimestel sinu otsuseid mõjutada. Et olla juhi, mitte kõrvalistuja kohal. Et aktiivselt ise oma elu disainida, mitte passiivselt läbi elu hõljuda, kõigele reageerida ja oma energiat valimatult laiali jagada või teisi süüdistada.

Selleks on vaja sotsiaalmeediast korraks eemale astuda. Ja et oleks selge, siis sotsiaalmeedia all pean ma silmas Instagrami. Tiktoki ega Snapchati pole ma kunagi kasutanudki ning Facebooki konto omamine ja seal mingi teabe jagamine näis mulle ühel hetkel nii totter, et üritasin seda aasta lõpus kaks korda ära kustutada.

Kuniks sain siis aru, et mul ikkagi on vaja Etsu jalkagrupis liikuva infoga kursis olla ning vahel treeneri ja teiste lapsevanematega suhelda. Pluss ma olin just kutsunud oma õe sõbrad ühiskinki panustama – päris usaldusväärne minust pärast raha kättesaamist jäädavalt õhku haihtuda. Ja detsembris oma taksiotsingutega sügavuti minnes tabas mind mõistmine, et tõenäoliselt loon ma oma uue koera kasvatajaga kontakti just tänu Messengerile. Mida ei saa lihtsalt ilma Facebooki kontota kasutada. Ja võib-olla äratab ligi 300 sõbra ja värske profiilipildiga vana konto võõras inimeses rohkem usaldust kui mu ilma profiilipildi ja ühegi sõbrata anonüümne uus konto, mille ma kahtlemata ühel hetkel oleksin pidanud looma, et jalkagruppi tagasi minna ning kasvatajate kutsikakuulutustele reageerida.

Nii et kuniks ma õpin oma õhtusöögist pilti tegema ilma seda Instasse riputamata (it’s my thing, nagu sa näed – kõik mu hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, mis Instasse ei jõudnud, aga mida ma simply couldn’t help but not take, sest … elus peab kõik ilus olema. Make life beautiful! Kohvi tegemine võib olla meditatsioon. Võileiva kaunistamine kunstiteoseks võib olla teraapia. Ilu on igalpool, kui oskad seda märgata. Ja natuke sättida. Võib-olla pole oma toidust pildi tegemine igaühe jaoks, aga mina söön silmadega ning supi jahtumise ajal hetke võtmine, et seda värvide mängu taldrikul jäädvustada, aitab mul oma toitu rohkem hinnata.) …

1. Ma loen raamatuid.
   Tellisin Amazonist aasta alguses Glennon Doyle’i “Untamed”, Anthony Robbinsi “Unlimited power”, “The courage to be disliked”, “The body keeps the score” ja “Adult children of emotionally immature parents”. Aga enne nende juurde asumist loen läbi Tori Dunlapi “Financial feminist” ning “Girls just wanna have funds”. Lisaks “The psychology of money” ning võib-olla jõuan ka Kristi Saare investeerimisraamatuni. Miks? Sest:
   
   
2. I’m getting good with money!
   Aga see on juba pikem peatükk. Kavatsen järgmiseks kirjutada sellest, kuidas leidsin oma õe sünnipäeval tema raamaturiiulist Jaan Aru teose “Loovusest ja logelemisest”. Haarasin selle koos Ants Rootslase “Seitsme põlve müsteeriumiga” koju kaasa ning lugesin ülejäänud jaanuarikuu jooksul mõlemad läbi. Kertu 44. sünna oli 11. jaanuaril. Ma pole päris mitme eelneva aasta jooksul kokku ka nii kiiresti ühtki raamatut läbi lugenud, rääkimata kahest. Jaan Aru mõtted olid nagu kingitus, Antsu teadmised aga nagu inimeseks olemise kiirkursus. Soovitan soojalt mõlemat lugeda!
   
   
3. Ma tulen lõpuks ometi kapist välja.
   Ma olen taimetoitlane! Ja plaanin seda edaspidi olla ka koduuksest välja astudes. Kui ma 2015 Etsut oodates Deliciously Ella loo ja retseptid avastasin, oli taimetoitlus Eestis veel võõras. Poes polnud saada ühtki pakki kaerapiima – leotasin Ella õpetusel üleöö mandleid ja kurnasin seda massi läbi marlilapi. Tegin endale smuuti sisse panemiseks mandlipiima!
   
   11 aastat hiljem on olukord kõvasti parem, aga miskipärast söön ma külas olles viisakusest ikka need kotletid ja hakklihakastmed ära. Sest lihtsam on süüa, kui teha sellest number. Vähemalt nii ma siiamaani mõtlesin. No more. I’ve got the courage to be disliked! Kui keegi tahab sellest ise numbrit teha, siis jumal temaga. Mina lihtsalt jätan edaspidi julgelt igasuguse lihakraami oma taldrikule tõstmata ja olen oma beans, pulses and legumes valikuga rohkem kui rahul.
   
   
4. Ma võtan Sidile sõbra.
   Sõbra, kellel on tõutunnistus ja kes ei pruugi minust kohe kenneliomanikku teha, aga kellega kutsikakooli minek ja ETTÜ ning EKL-i liikmeks astumine annab mulle suuna ning hoiab mind tegevuses. Isegi kui temast ei saa ametlikku Pintselsaba, on temaga tegelemine mulle hindamatu kogemus. Parem alustada täna kui panna oma unistused ja elu järgmiseks viieks aastaks pausile ning oodata, kuniks all the stars have aligned, I’m financially stable and the kids have all grown up.
   
   Sidi sõber võib meile tulla juba lähitulevikus ning kogu see protsess on mulle näidanud, et kui Madis ja Ets lihtsalt tolereerivad minu taksiarmastust (armastusest minu vastu, nagu Madis ütleb), siis minu 9-aastane poeg on all in. Koguni nii all in, et ta tahtis kutsikaostu panustada 100 €. Ma olen tema üle nii uhke! Esiteks sellepärast, et tal selline raha üldse on (ja jäi ligi 400 alleski!) ning teiseks näitab see mulle, kui tõsiselt ta seda soovi võtab. Ma ei teagi, kumb meist rohkem Sidile sõpra tahab! (Küll aga tean ma, kumb meist sinna nii 20 x rohkem panustab.) See kogemus on juba praegu meid temaga lähendanud ja mine tea, võib-olla tahab ta ühel päeval ise händler olla ning mind näitustel hädast välja aidata. (Ma kartsin sinna ringi minna juba 17-aastaselt oma esimese taksi Noraga ja ma kardan, et sel aastal 37 saades … pole asjad suurt muutunud.)
   
   
5. Ma õpin itaalia keelt!
   For real this time. Peaksin olema pärast Erasmust livello B2 vabalt omandanud ja rääkima C1 tasemel, aga mäletan tänaseks heal juhul B1 taset. Ostsin Italian with Davide B2 kursuse aastal 2022 … ja ma pole seal sissejuhatusest kaugemale jõudnud. See-eest olen ma viimase nelja aasta jooksul ära vaadanud lugematul hulgal taksivideoid, Youtube’i vloge ning mul on olnud isegi aega, et viia end kurssi PVH teemaga. Ja nagu sellest veel vähe ei oleks, kulutasin ma hiljuti oma elust pool tundi, et viia end Kuuuurija vahendusel kurssi Õllesummeri tegijate tüliga ning järgmiseks läks Katrin külla Silvia Ilvesele ja tema kasiinomiljonärist elukaaslasele, mille peale meile meenus Madisega äsja Elisast laenutatud Eesti film “Uus raha”.
   
   Vaatasin need saated ära ja mõtlesin, et … ma ei tahtnud teada seda. Ma oleksin võinud selle enda jaoks täiesti mõttetu sisu tarbimise asemel ühe italiano kursuse läbi võtta. Kas või Duolingot teha! Miks ma teen iseendale seda?! Miks me tarbime ilma mõtlemata? Kui keegi läheb kellelegi külla, on selle saate nimi “Öökülaline”. Kui sa tahad midagi maailma ja kultuuri kohta teada saada, vaatad sa neljapäeva õhtul OP-i (mis on minu meelest väga kihvt saade!). Ja kui ikka on igav, õpid itaalia keelt. At least that’s the plan.
   
   
6. Ma täidan Mannu beebialbumit.
   Ostsin selle, kui ta sai üks, ning täitma hakkasin aasta hiljem pärast jõule, kui otsustasin oma Insta-pausiga varem pihta hakata. Täiesti huvitav, mida kõike sa ette võtad, kui enam õhtuti sotsiaalmeedias ei kola. Kui nii edasi läheb, langetan ükskord selle otsuse ka, kas paigutada lastest viimase 10 aasta jooksul tehtud pildid fotoalbumitesse või -raamatutesse. Ma siiani ei tea ja usun, et just see ongi põhjus, miks ma oma iCloudis oleva 20 000 pildi ja video organiseerimist ette pole võtnud. That’s gotta be it.

Ja ongi kõik! Kuus plaani aastaks 2026, kui ma olen ise 36. Et ma saaks 31. detsembril vastata: yes, Dan, it was good for me, too.
Hea aasta on meie igaühe enda teha.

Ja võib-olla on paslik siia nende veebruari alguse vastlakuklite vahele öelda, et ma defineerin oma taimetoitlust mitte veganismi, vaid liha vältimise kaudu. That’s it. Kala ma ise ei tee, aga kui keegi külas teeb või Dirhamisse peaksime sattuma, siis seda söön ikka. Küpsetistes kasutan muna samuti edasi ning omletti, mida ma söön sama harva nagu keedumuna, aga vahel ikkagi söön, olen alati vaid sibula, küüslaugu ja ohtra värske tilliga nautinud. Juustu söön veini kõrvale samuti ning peekoni all krõbedaks küpsenud ahjukartuleid ka. Ei külasta restorane selle järgi, et köögis liha ei käsitletaks. Jõululauas ei korralda stseeni, et miks minu peale keegi ei mõtle. Tõstan tänulikult oma taldrikule keedukartulit ja kapsast ning tunnen rõõmu perega koos olemisest. Jääbki rohkem ruumi piparkookidele!

Minu taimetoitlus on 100% health-based. Ja mu teadmised ning eelistused tuginevad kõikidele Deliciously Ella raamatutele, pluss “The plant-based diet revolution” teosele, mille on kirjutanud Briti gastroenteroloog ning mis on ka siin mitmel pildil näha. Ma kuulan regulaarselt Ella ja toitumisnõustaja Rhiannon Lamberti podcasti “The wellness scoop”. Ma tean seda kõike, aga ikkagi teen lastele frikadellisuppi ning makaroni hakklihaga, praen neile kalapulka ja luban friikate kõrvale viinereid tellida.

Ma ei sunni neid sööma spinatit ja hummust ja avokaadot ja paprikapüreesuppi, aga ma olen nendega vestelnud teemal, miks liiga palju liha pole kehale hea ja miks me püüame UPF-e ehk ultra-processed-foodi (ülitöödeldud toitu?) vältida. Miks me ei tarbi energiajooke ega Coca-Fanta-Sprite’i. Miks CC Zero on hullem kui tavaline Coca. Mis on kunstlik magusaine aspartaam ja kuidas see su keha põletikuliseks teeb.

Ma ei keela neil neid asju tarbida, kui sünnipäeval pakutakse, ja ma ei põle sellest maha. Ma tean, et olulisem on see, kuidas nad iga päev ja pikaajaliselt toituvad, mitte see, mida üks kord sõbra sünnal maitsta sai. Nii et ma ei mõjuta neid tegelikult mitte millegi muu kui eeskujuga. Ma saan vaid loota, et kui nad näevad, et spinat, hummus ja avokaadod ning puuviljakauss on kodus normaalne nähtus ja meie Madise (ja Mannuga) sööme paprikapüreesuppi, siis ühel päeval nende maitsemeeled arenevad ja nad soovivad ise seda suppi proovida. Ma ei usu sundimisse ega taldriku tühjaks söömisse. Ma ei söö sageli ise ka oma taldrikut tühjaks. Sööma peab täpselt nii palju, et kõht saaks mõnusalt täis. Kas sina tunned, millal su elukaaslase kõht täis saab? Aga miks sa siis arvad, et on okei lapsele öelda, et ta peab kõik ära sööma? Kas me tahame, et lapsed õpiksid oma keha kuulama ja tunnetama … või üle sööma?

Ma arvan, et väike vastlakukkel (või kaks või kolm!) on väga okei, kui su ülejäänud menüü on kirju. Mitmekesisus! Nii toidulaual kui investeeringutes kui inimsuhetes. Life in general.

Soovin sulle 2026-ndaks mõnusat mitmekesistamist!
Diversify away.