See lugu oleks hoopis teine, kui ma kirjutaksin seda suvel. Suvel, nagu me kõik teame, lendab igasugune rutiin ja reeglid aknast välja, sest … aknad on kogu aeg lahti. :) Pluss sul on ühel hetkel mõistus otsas. Rannas on käidud, kinos on käidud, kohvikus on käidud ja Lottemaast on välja kasvatud. For Pete’s sake, te olete isegi Keila raamatukogus end lugejaks registreerinud ja lisaks kohustuslikule kirjandusele viis “Kirbu-Krantsi” laenutanud!

Ma arvan, et mitte keegi ei pane sulle pahaks, kui sa lastele suvel natuke (või natuke palju) nutiaega lubad. Mina lubasin ka. Juunis koguni nii palju, et kogu juuli tegime nutivabaks. Suvi on … suvi. Suvel käib aeg teistmoodi. Ja suvel on aega kõigeks muuks kui süümepiinadeks.

Ent come September ja … lõputust vabast ajast saab eesti keel ja matemaatika, malering ning rulluisutrenn, ujumine ja jalgpall. Võiks ju arvata, et mure lahendatud – laste graafikud on nii tihedad, et neil pole aegagi nina Robloxi või Minecrafti pista. Think again. Ühel hetkel sain ma aru, et nii edasi minnes pole neil varsti enam õppimiseks aega.

Basically, this is a story about how I became the bad cop. Ehk nii sai minust sügisel kuri ema ning jäi vähe puudu, et ma oleks külmkapile kleepinud A4 sildi pealkirjaga “Meie maja nutireeglid”. Täna pole seda silti enam vaja, poistel on reeglid selged. Nad küll aeg-ajalt testivad mind, aga pärast väikest nõrkushetke tulen ma mõistusele, meenutan Jaan Aru mõtet:

“Ma ei saanud neid lapsi selleks, et nutiseadmed ja nutimaailm neid kontrolliks. Ma tahan, et nad saaksid teha oma valikuid, mitte et nutimaailm neid valikuid nende eest teeks. Ma tahan, et nad oleksid autonoomsed, mitte automaadid. Ma soovin, et mu lapsed õpiksid hindama maailma eri tahke, mitte et kogu maailm oleks ühe väikse masina sees.”

Ja ütlen suurima südamerahuga:

n u t i p a u s!

Ning tunnen end hea emana.

Mulle meeldib, et Jaan ütleb: “Meie mõistus areneb ja muutub“. Ma olen alati arvanud, et muutumine on esiteks võimalik ja teiseks positiivne nähtus, mis käib kasvamise ja vanemaks saamisega kaasas. Minu lähedane inimene ütles ühele teisele mu lähedasele inimesele, kui oma kolmandat ootasin: “Gerda on selle rasedusega nii palju muutunud”. Tema mõtles seda negatiivse tähelepanekuna, mina aga muigasin seda kuuldes: “I would hope so“. Ma tundsingi end täiesti teistmoodi. Vanemana, rahulikumana, õnnelikumana. Kui tema mõtles: kinnisemaks, siis mina tundsin: tasakaalukamaks. I’m glad it showed.

Mulle ühtlasi meeldis Jaani kirjeldus sellest, kuidas tema seitsmeaastane poeg muretses, et ta ei ole nii tark nagu emme ja issi ega suuda kooli kuldmedaliga lõpetada. Mis oli ajuteadlase reaktsioon?

“Kuldmedal ei ole tähtis. Tähtsam on, et sa suudad uute ideede peale tulla, elus mõistlikke valikuid teha ja ennast teostada.”

Mina arvan ka nii. Ma küll ei lõpetanud kooli kuldmedaliga (ega isegi mitte hõbemedaliga), aga suutsin siiski 12 aasta jooksul päris mitmel oivikute ekskursioonil ja vallavanema vastuvõtul osaleda. Tubli oli mu teine nimi ja läbikukkumine välistatud. Ma sain isegi bakas heade tulemuste eest stipendiumit!

Ja ometi õpetan ma täna oma lastele, et me ei oota neilt perfektsust, vaid nende parimat. Ja kui nende parim juhtub sel päeval olema D või E ehk 3, siis see ei näita mitte midagi muud kui seda, et mingi teema pole neil veel selge. Et peab veel õppima! Mis ongi kogu koolis käimise mõte. 

Lapsed ei pea koolis perfektseid tulemusi saavutama. Koolis käimise eesmärk ei ole kiituskirjad ja kooli esindamine olümpiaadidel. Lapsed (vähemalt minu lapsed) käivad koolis selleks, et õppida teistega suhtlema, koostööd tegema, end proovile panema ja paratamatult kõiges selles ka aeg-ajalt eksima. Ma olen viimane inimene, kes lastega halva hinde pärast riidleb. Läbikukkumine on osa elust ja kool on koht, kus saada selles esimesi kogemusi.

Täpselt nii ma olengi oma kodus seda selgitanud. Kui sa oled kunagi laste jalgpallimatši vaatamas käinud ja näinud 10-aastaseid poisse kaotuse pärast lohutamatult nutmas, siis sa tead, et läbikukkumist tõepoolest ongi vaja õppida. Ka parimad jalgpallurid ei võida kõiki matše. Aga isegi parimad jalgpallurid teavad, et kaotustest õpitakse rohkem kui võitudest. And when all else fails (ehk mu viimane õlekõrs, millega oma mossis 10-aastast lohutada): ka Ronaldo nutab.

“Vigadel on õppimises väga tähtis roll. Iga viga, iga eksimine avab võimaluse õppida, sest me saame küsida, miks me selle vea tegime ja mida oleks saanud paremini teha.
Vigade tegemine ja vigade tagasisidestamine on õppimisprotsessi ja seega ka kooli loomulik osa.”

Kui sa pole praeguseks veel aru saanud, siis jutt käib Jaan Aru teosest “Loovusest ja logelemisest”. Täiesti juhuslikult sattus see mulle 11. jaanuaril oma õe sünnipäeval tema raamaturiiulit uudistades näppu. Lugesin selle järgmise nädala jooksul läbi ning umbes kuu aega hiljem tsiteerisin Jaan Aru oma poja eesti keele õpetajale. Tema arusaama järgi peaksid neljanda klassi lapsed suutma juba iseend reguleerida ning vaikselt oma kohal istuma, kuniks teised tööd lõpetavad. Ja kuigi Ets ongi täpselt selline ühe koha peal vaikselt istuv pailapsiin, siis ma tean, et kõikide laste jaoks ei ole see nii lihtne. Kõiki lapsi ei saa ühe mütsiga lüüa. Aga paraku on meie tänane koolisüsteem (ikka veel!) kõike muud kui isikupära ja individuaalsust julgustav.

Jaan nõustub: “Paljud õpilased lihtsalt ei suuda terve tunni täiel määral keskenduda. Mõni õpilane on selles parem, mõni halvem. See sõltub ka päevast ja kellaajast. Tähelepanu ei saa kogu aeg olla tippvormis.”

Nii et võib-olla kõige tähtsam mõte, mida ma tahaks, et iga laps, lapsevanem ja õpetaja sellest raamatust kaasa võtab, on teadmine:

“Lapsed ongi erinevad ja erilised”.

“Esimestest klassidest peale võiksid lapsed teada, et nad on erinevad ja et eesmärk pole mitte kõigisse samu teadmisi sisestada, vaid hoopis see, et nad koolist väljuksid erinevate eneseteostajatena.”

Jaan räägib raamatu lõpus loo oma sõbrast, kes jäi kunagi üheksandasse klassi istuma, vihkas kooli ja kool vihkas teda. 20 aastat hiljem on temast saanud edukas arhitekt. Jaan soovib, et keegi oleks talle kooliajal öelnud, et “see, et ta matemaatikas ja füüsikas nii hästi hakkama ei saa, ei tähenda midagi – ta pole halvem inimene, ta pole lootusetu, ta lihtsalt pole (veel) nii hea matas ja füssas. Talle oleks võinud rõhutada, et meie kõigi ajud arenevad ja muutuvad ja seis kuuendas klassis ei määra meie elu. Igas lapses on mingi anne. Mõnel paistab see koolis välja, mõnel mitte.”

“Kõik lapsed, kelle anne kooli ajal üldse ei avane, saaksid koolist rohkem, kui selle keskne ülesanne poleks mitte teadmisi ajju toppida, vaid võimaldada lastel tegeleda eneseteostusega. Tegelikult me ei taha olla “maailma kõige targem rahvas”. Me tahame olla rahvas, kelle iga laps avastab, milleks ta aju tegelikult võimeline on.“

Kogu raamatu mõte ongi aidata lastel enese sees olev üles leida ja seda teostada. Aga mitte ainult lastel!

“Kui soovime, et lapsed (või meie ise!) saaksid avastada oma aju potentsiaali, siis peaksime vähendama aega, mil nad rullivad sisutult sotsiaalmeedias.”

Ja kui ta lk-l 48 lisab: “Võiks mõelda nii, et inimene, kes teeb iga päev ägeda pildi või säutsu, võiks selle asemel veeta paar kuud ja teha midagi tõesti maailma muutvat,” sain ma seda lugedes aru, et kõik asjad tõepoolest juhtuvad elus siis, kui on õige aeg.

Ma olen ju varem ka oma õel külas käinud. Ma olen varem ka seda raamaturiiulit vaadanud. Aga mitte kunagi varem poleks Jaan Aru raamat mind sedasi kõnetanud nagu aastal, mil ma otsustasin oma aju ja aja sotsiaalmeediast vabastada. Kõik, millest Jaan oma raamatus kirjutab, lihtsalt kinnitas mulle, et olen õigel teel. Mitte ainult laste nutiaega ei ole vaja piirata. Minu enda aega on ka vaja piirata.

“Nutiseadme kaitseks ei saa öelda “nad ju meeldivad lastele”. Suitsetajale meeldib ka suitsetada. “Meeldib” ei ole võrdne sellega, et see on ajule hea. Nutiseadmete oht on sama, mis sõltuvust tekitavate ainete puhul: mängud, sotsiaalmeedia või mõni muu rakendus suudab aju ja käitumise üle suurema kontrolli saada kui lapse enda sees olev väike kirg midagi teha. Kuna nutiseadmerakendused suudavad otse aktiveerida aju motivatsioonisüsteemi, suudavad nad blokeerida kogu selle aja ja motivatsiooni, mis võiks minna eneseteostusele. Selleks, et laps saaks arendada oma huvi, peab tal olema tahe seda teha. Aga kui nutiseade või mõni mäng on end sisestanud lapse motivatsioonisüsteemi, siis on raske leida sama mõnu joonistamisest või kosmose kohta lugemisest või õues ronimisest.”

Ja kui ka see ei pannud sind mõtlema, siis ehk järgmine väide suudab sind läbi raputada: “Nutiseadmehuvi ei ole lapse vaba valik“. Kuidas nii? Sest kui suitsetamise puhul on vähemalt esimese suitsu proovimine (tõenäoliselt) vaba valik, siis nutiseadme puhul ei saa laps valida – “nutiseadmed annavad lastele tihti vanemad, enne kui laps ise teadliku valiku saab teha”.

“Nutiseadmerakendused aktiveerivad motivatsioonisüsteemi ja seega ongi laps väga motiveeritud mängima seal mänge, kolama YouTube’is, TikTokis või Facebookis. Probleem seisneb selles, et kõik teised tegevused muutuvad nutiseadme kontrolli all oleva väikse aju jaoks tüütuks ja raskeks. Tunnis tähelepanu hoida on raske, raamatut lugeda on raske, nuputamisülesanded on rasked.”

Kas ei tule mitte tuttav ette? (Minule kui teise ja neljanda klassi lapsevanemale tuleb kahjuks vägagi tuttav ette.)

“Nutiseade võtab kontrolli üle, aga meie tahame, et laps õpiks ise kontrollima oma käitumist. Soovime, et laps oleks võimeline mõtlema millestki muust kui sellest, kui väga ta praegu tahaks nutiseadmes olla. Me tahame, et lapsed suudaksid tegeleda eneseteostusega. Kuid seda ei saa treenida nii, et anname lapsele varakult nutiseadme kätte. Vastupidi: enne peab tal olema oskus end kontrollida, tal peavad juba olema huvid ja alles siis võib nutiseade teda aidata.”

Jaan ütleb: “On võimalik, et otsus anda oma väiksele lapsele nutiseade muudab tervet lapse elu. Nutiseadmed muudavad elu, sest aju uudsuseotsingud jõuavad lõpuni.” Ta peab siinkohal silmas seda, et aju vajab uudsust, aga “laps, kes veel ei oska ise midagi uut teha, võib olukorras, kus välismaailm midagi ei paku, hoopis vinguma hakata ja vajab lapsevanema abi, et uus tegevus leida. Ta aju ei tea veel kuigi palju tegevusi ega oska aimata, et nii mõnigi neist võiks olla üsna vahva ettevõtmine.”

Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, aga mina olen oma üheksa- ja kümneaastaselt kuulnud korduvalt: “Lugemine on igav, joonistamine on igav, lauamängud on igavad.” Jaan ütleb: “See on lapsevanemale proovikivi, kuid mitte võimatu probleem, sest alati saab lagedale tulla millegi uuega.” Näiteks koos kokata, onni ehitada või aias toimetada. “Aga veelgi nutikam oleks lapsi suunata sellele, et nad armastaksid mingit tegevust ja tunneksid ise vajadust ja tahet seda teha.”

“Kui me anname lapsele kätte nutiseadme enne, kui ta on enda jaoks oma huvi ja loovuse avastanud, siis on võimalus, et see jääb alatiseks välja arendamata. Kui ta ei avasta eneseteostuse mõnu, siis võib ta jääda näiteks sotsiaalmeedia mõnu kütkesse.

Võib-olla loed sa seda ajal, mil sinu lapsed on alles väiksed (ja su enda sotsiaalmeediatarbimine ei tundu probleem … vähemalt mitte veel). Aga mina lugesin Jaani mõtteid ajal, mil mu üks poeg käib neljandas klassis, on viimased viis aastat tegelenud jalgpalliga, tahab osaleda kõikvõimalikel spordivõistlustel, ujub, jookseb ja sõidab ratast ning tunneb huvi laskesuusatamise vastu. Kui ta näeb, et õues paistab päike ja lumi sulab, siis ta ohkab, et tahaks statale minna – ideaalne treeningilm. Tal on ühtlasi Robloxis konto ning ta kuulub paari Whatsappi gruppi, kuid ta ei ela telefonis ega kirjuta seal peaaegu kunagi. Tähendab: nutiseade on tema jaoks täna abimees, mis aitab bussiaegu vaadata ja Garmini rakenduses jälgida, kellel on sel kuul rohkem samme tehtud – kas temal või onul (või nüüd ka Ironmaniks treenival tädi Kertul!) või isal.

Ent minu teine poeg käib teises klassis, jalgpalli ei mängi ja Otepääle MK-d vaatama minna kõlab tema kõrvus nagu karistus. (To be fair, minu jaoks samuti. Sellepärast me kaasa ei läinudki.) Roblox on elu ja tema ideaalpäev ei möödu mitte staadionil, vaid toas teleka, tahvli ja telo ees. Tema pärast kõnetas kõik see jutt laste motivatsiooni kohta mind eriti valusalt.

“Nutiseadmed muudavad seda, millised tegevused ja mil määral on motiveerivad – motivatsioon olla nutiseadmes trumpab üle kõik muu. Kuid motivatsioon on mõtlemise ja loovuse jaoks vajalik. Kui lapsel või täiskasvanul ei ole motivatsiooni asjaga tegeleda, siis ei ole mingit tolku sellest, kui andekas see laps või täiskasvanu olla võis või olla võiks. Motivatsioon on nagu kütus.”

Ja siis ütleb ta pisut hiljem midagi, mis võiks meid kõiki motiveerida oma laste nutiaega kontrollima:

“Visadus lahti võtta ja kombineerida, oma tulemustega mitte rahul olla ja pidevalt edasi püüelda on saavutuste jaoks tunduvalt tähtsamad kui anne. Laps, kes ei ole koolis parimate killast, kuid suudab oma asja visamalt ehitada kui ta “andekad” klassikaaslased, jõuab lõpuks kõige kaugemale. Võiks isegi öelda, et anne pingutada ja vaeva näha on kõige tähtsam omadus, mis trumpab üle ükskõik millise kaasaantud eelsoodumuse muusika, kunsti, matemaatika või mingis muus vallas.”

Tsiteerisin Madisele seda lõiku, kui sõitsime veebruari algul Kiviõlli suusatama, et poisid saaksid enne Levile minekut mäekogemuse. Küsisin ta käest Jaani sõnadega: “Kas tahame, et meie lapsed suudaksid oma asjade kallal pusida?” 

Muidugi me tahame. Ja muidugi ta sai aru, et ma pean silmas meie nooremat poega. Etsu loomuomane püsivus sai meile selgeks juba päris väiksena, kui ta Madisega kolme-neljasena puuriita jaksas laduda ja talvel kelgumäel väsimatult üles vantsis, et sealt roolikaga allatulek selgeks saada. Samas kui väikevennal jagus kannatust heal juhul üheks haluks ning üle kahe korra ta nii naljalt kelgumäelt üles tagasi küll ei viitsinud tatsata.

Meie poisid on õpikunäide sellest, et lapsed on erinevad – ka ühes peres. Ets armastab ihu ja hingega sporti ning reaalaineid, käib Kängurul ja matsiolümpidaadil ega saa aru, miks koerad on maailma loodud. Samas kui tema väikevenna lemmiktund on koolis kunst, ta valis oma huviringiks mitte male, vaid meisterdamise ja kui me esmaspäeval uue taksikutsika koju tõime, siis ta kallistas mind suurest õnnest ja teatas, et see on tema elu parim päev.

Kui me sügisel meie pere nutireeglid paika panime, siis Etsu elu sellest oluliselt ei muutunud. Tal on graafik niigi väga tihe ja reegel “nädala sees null nutti” õpetab talle pigem nutihügieeni kui võtab midagi olulist ära. Pluss, nagu ma juba ütlesin, ei ole tal püsivuse ja pealehakkamisega probleeme. Tahe midagi teha, kogeda ja katsetada on temas endas olemas.

Ent ütle üheksa-aastasele “Kiviõli, mäesuusk, kogu päev värskes õhus, you in?” ning sa näed, kuidas tal tuju ära läheb. Kui tal midagi esimesel korral välja ei tule, tahab ta suusad põõsasse visata. Ent kui ta juba asja käppa saab, siis ta naudib ja tunneb rõõmu, et me ta toast välja tõime. Tal on lihtsalt vaja, et keegi utsitaks, julgustaks, motiveeriks ja sisestaks: “Sa saad hakkama”. Tal on vaja teada, et ükskõik, kui palju ta vastu ei puksiks ega jonniks – meie jonnime kõvemini. Ja me ei jäta teda maha. Ma tean seda, sest ta on lihtsalt nii läbi ja lõhki minu laps kui üldse olla saab. Madis ikka naerab, et tal on kaks Gerdat. :)

Nii et kui ta poisid jaanuaris Nõmme mäesuusakooli algajate kursusele kirja pani ja nad olid viiest korrast kolm ära käinud, leidsime end veebruari algul päikesepaistelisest Kiviõlist. Madis tahtis, et poisid saaksid enne koolivaheaja suusareisi mäekogemuse. Mina pidin Mannuga samal ajal lõunaund jalutama ja kohvikut nautima. Lõppkokkuvõttes oligi meil kõigil väga tore laupäev (ja reis Levile samuti!), aga selleks, et taolised ettevõtmised õnnestuksid, peame Madisega mõlemad end kokku võtma ja lapsevanemate lainele häälestama.

See tähendab seda, et sa ei anna alla. Las ta jaurab kodus, et “Kas tõesti nii kaugele peame sõitma?!” ja las ta sureb suusarendi ees igavuse kätte ära, kui järjekord on. (Sellest, mis huumorit Madis temaga mäel näeb, ei tea mina õnneks midagi. :) Kuulsin vaid nii palju, et kui nad 24. veebruari ehk kolmanda mäepäeva hommikul tõstukile istusid ja Madis ütles: “Kuule, lepime kokku, et täna tülli ei lähe, mis sa arvad?”, siis tuli välja, et nende kõrval istusid samuti eestlased, sest teine isa muigas selle peale ja ütles oma pojale: “See on küll hea plaan, teeme meie ka nii. Head vabariigi aastapäeva!”)

Enda häälestamine lapsevanemate lainele tähendab, et sa kuuled, aga ei kuula. Riidlemine ja tänitamine ei aita. Positiivseks jäämine aitab. Laps ei saa koju jääda, sest tal on paha tuju. Lapsi nagu meie üheksane on vaja seda enam kaasata, et: “Nagu spordis või muus valdkonnas, nii on ka loovuses kõige edukamad need, kes on kaua harjutanud. Kui loovus on lapsele lapsepõlve ja kooli loomulik osa, siis on tal täiskasvanuna seda lihtsam rakendada. Seega, kui tahame, et meie lapsed oleksid loovamad, peame sellega tegelema.”

Aga kui lastele piiride seadmine tundub loomulik ja vajalik, siis täiskasvanutega on hoopis teised lood. Või kas ikka on? Jaan küsib: “Kuidas motiveerida ennast ja lapsi oma aju arendama, mitte nutiseadmes mängides või sotsiaalmeedias klõbistama?”

“Picasso ei oleks loonud hämmastavaid kunstiteoseid, kui ta oleks terve päeva jälginud teiste kunstnike pilte ja elu Instagramis.”

Ma ei pea end küll Picassoks, aga tunnen, et viimastel aastatel õhtuti sotsiaalmeedias istumine on mõjunud mu ajule uinutavalt. Vaevalt, et ma sellest varem loobudes midagi erakordset oleks teinud, aga “nutiseadme arvelt vabaneva aja võiksid lapsed pühendada oma aju potentsiaali avastamisele ja arendamisele“. Võiks ju vähemalt proovida?

Ja nii jõuamegi meie pere nutireegliteni.

“Nutiseadmest tulev infovoog suudab meid haarata ja meie tähelepanu kontrollida, sest sotsiaalmeedia on nii loodud, et me seda võimalikult palju kasutaksime. Nõuab üsna tugevat vastupanu ja tahet, et sellest mõjust vabad olla. Muidugi on raske pooleteiseaastasega seitsmendat korda ühte ja sama puslet kokku panna, aga just see on koht, kust laps saab oma esimesed püsivuse õppetunnid. Aga ta õpib püsivust ka sellest, kui hästi ema või isa ise selle tegevuse juures maldab olla.

Isegi väike laps tuvastab, kui vanem teda ei vaata. Väiksele lapsele on lapsevanema vaate all olev objekt tähtis. Sealt algabki nutiseadmehuvi. Kui vanem ise on pidevalt lapse nähes telefonis ja lapsele tähelepanu ei pööra, siis ei saa oodata, et lapski telefoni vastu huvi ei tunneks. Soovitan väikelapse nähes ise nutiseadmes olla vaid hädavajadusel.”

Kas sa oled tähele pannud, et piirame lastel telefonis mängimist, aga ise lähme kellelegi külla, asetame telefoni laua peale ja räägime küll teistega juttu, ent nii kui keegi Messengeris, Instagramis, Whatsappis või jumal teab, kus veel meile kirjutab, lülitame end korraks reaalelu vestlusest välja? See on tänapäeval juba nii tavaline, et toimub ühe näost näkku vestluse jooksul kümneid kordi ja me ei pane seda enam isegi mitte tähele. Oleme küll külas, aga ühtlasi oleme kogu maailmaga ühenduses.

Mina ei taha nii. Ja ma ei taha, et ka mu lastest sellised robotid saaks. Sestap telefonid söögilauda kaasa ei tule ja kui sa ema või isa, õe või vennaga räägid ning samal ajal sõber sulle midagi kirjutab, siis sa lõpetad kõigepealt ühe vestluse ära, enne kui uut alustad. Mitte miski pole nii tähtis, et sa peaksid kohe ja igal ajal kättesaadav olema, olgu sa nelja-, 14- või 40-aastane.

Käisime hiljuti Madisega saunas, kus olid koos lisaks meile 13-, 30-, 40- ja 60-aastane. Kõik rääkisid juttu ja meeleolu oli lõbus, kuid 13-aastane ei saanud teistega rääkides telefonilt silmi ja trükkis nii, et korraks tekkis tunne, et vabandust, aga kas sa teed sünkroontõlget praegu. 30-aastane viskas nalja ja oli meiega, kuid võttis siis telefoni kätte ja järgmisel hetkel ei kuulnud enam midagi. Tema keha istus küll meiega ühel diivanil, kuid teda ennast polnud seal. Ainult 40- ja 60-aastane suutsid kogu õhtu samas ruumis olla. Minu meelest on see kõrvalt vaadates algul koomiline, aga siis hakkab kurb.

See ongi põhjus, miks mul Instagrami, Facebooki ja Messengeri teavitused on maha võetud. Juba aastaid ja seda tänu Netflixist vaadatud filmile “The Social Dilemma“. Ma ei näe, kui keegi mulle mõnes rakenduses kirjutab – vähemalt mitte enne, kui ma selle rakenduse avan. Minu jaoks annab see mulle võimaluse oma aega kontrollida ja ise valida, millal ma neid rakendusi kasutan. Mulle tundub, et paljude jaoks on see midagi ilmvõimatut ja arusaamatut. Kuidas sa vastad alles kolme päeva pärast? Mis mõttes sa ei kirjutagi mulle sekund hiljem vastu?

Sellepärast ei vasta ega kirjuta, et ma olen Mannuga kogu päeva koos. Kui ma vahepeal Messengeri avaks, ei oleks kellelegi vastamine mitte kunagi lihtsalt üks “jah/ei” vastus, vaid sellest areneks vestlus. Vestlus, mille jooksul Mann näeks mind põrandal küürutamas ja mingit klotsi vaatamas, mitte seda, kuidas ta mulle lilli joonistab, koerapuuri ronib või venna kapist toodud aluspükse endale seelikuks sätib ning seljakoti selga paneb ja kooliminemist mängib. “Väiksele lapsele on lapsevanema vaate all olev objekt tähtis. Sealt algabki nutiseadmehuvi.” Ma siis valin hiljem vastamisega seda huvi mitte tekitada.

“Selgita, kuidas teie kodus nutiseadmega ümber käiakse. Nii on laps otsustusprotsessi osaline ja teab, et meie peres meie teeme nii. Muuseas, see tähendab, et ka ema-isa teevad nii: ka nemad pole kogu aeg nutiseadmes. Leppige koos kokku, et vähendate kõik oma nutiseadmes olemise aega.”

Olen poistele selgitanud, miks nende nutiaeg algab reedel koolist koju jõudes, läheb üheksa-aastasele pausile kella 16.30-st kuni 19.00-ni ehk Etsu jalkatrenni ajaks, peresauna ja õhtusöögi ajaks. Kui meil on nädalavahetusel plaanis kuskile külla minna või midagi teha, võivad nad nutis olla sõidu ajal. Kui meil aga ühtki plaani pole, võivad nad ühe päeva koolist täielikult puhata ja olla nutis nii kaua, kui süda lustib, eeldusel, et päevavalges käiakse õues värsket õhku hingamas ja silmi puhkamas.

Ent teisel päeval tuleb päevik ja Stuudium lahti lüüa, kõik tuleva nädala koolitööd ära teha ja kohustusliku kirjanduse lugemisega järje peal olla. See tähendab, et neil on lugemisplaan ehk tähtaeg, mis ajaks peab raamat loetud olema, ja nad teavad, mitu lehekülge ja mis päevadel nad loevad, et see tehtud saaks. Kui kõik see on korras ja sageli nädalavahetusele langevatel klassikaaslaste sünnipäevadel käidud, nädala teine peresaun tehtud ja siis veel aega üle jääb, võivad nad nutis olla. Sageli läheb aga nii, et Etsul on nädalavahetusel jalkavõistlused ja kuigi me seal alati kaasas ei käi, on ka koju jääval väikevennal nutipaus. Gotta love sports.

“Nutiseadmed ja sotsiaalmeedia ei ole laste põhivajadus – nad vajavad, et neil oleks põnev, et neil oleks sõpru ja oma tegevusi. Lapsed naudivad loovat mängu, neid huvitab asjade väljamõtlemine. Seega me peame lihtsalt jõudma punkti, kus nii laste kui vanemate seas on populaarne teha nutiseadmest paus ja tegeleda hoopis oma aju arendamisega. Mida rohkem peresid võtab eesmärgiks loovuse arendamise, seda lähemale jõuame olukorrale, kus nutiseadmega õue tulnud laps avastab, et hoopis tema on teistest erinev, ja läheb õhtul koju küsimusega: “Miks meie peres kõik vahivad nutiseadmes? Miks meie peres ei võiks kasutada oma aju?””

Ma vastaks sellele küsimusele Jaani enda sõnadega:
“Kõik algab alati sellest, et inimene peab ise muutust tahtma“.

Kuna Mann jääb kõige paremini lõunaunne kärus rataste klõbisedes ja linnulaulu saatel, ei räägi ma samal ajal telefoniga ega võta kedagi jalutuskäigule kaasa. Vastasel korral võin jalutada 1,5 tunni asemel 3, sest esimese poole sellest teeb ta nalja, laulab ja mängib oma kaisukaga. Nii jäävad poisid nädalavahetusel lõunaks koju ja et nad maja maha ei lammutaks, tülli läheks või midagi muud korda ei saadaks, luban neil see poolteist tundi nutis olla. Aga nii kui me garaažiukse üles tõstame ja puhanud kahene kärust välja tuleb, hõikab ta juba enne tuppa astumist:

“Poisiiiiiid, nutipauuuuus!” Ja jookseb vendade juurde.

“Võiks mõelda nii, et inimene, kes teeb iga päev ägeda pildi või säutsu, võiks selle asemel veeta paar kuud ja teha midagi tõesti maailma muutvat” – väga võimalik, et maailm isegi ei märka, et mind sel aastal sotsiaalmeedias ei ole. Aga oma väikse maailma – oma laste jaoks – muudan ma loodetavasti selle aastaga nii mõndagi.

Ole sina ka halb võmm. Oleme koos nutivõmmid ja teeme nutipausi normaalseks nähtuseks.