I read a quote once that said, “Maybe the clingiest babies are born to the mothers who never felt like anyone’s first choice.”

And it stopped me.

Because I knew that feeling – of being the one who settled for crumbs of love, of learning early not to expect to be chosen first.

But now, I’m someone’s first choice.

And something in me heals every time they reach for me.

I get to love them in a way that leaves no doubt,
to make sure they never wonder where – or if – they belong.

And in doing that – in loving them as someone’s first choice – I’ve become the bridge between what once was and what will never have to be again.

Because this is how the cycle ends – with love that restores what was broken, and children who grow up never questioning whether they were ever enough.

Lugesin seda teksti kaks nädalat enne Mannu teist sünnipäeva. It stopped me, too. Midagi minu sees loksus paika ja midagi … sai hästi selgeks.

Kui Mann oli beebi – ei, kui Mann oli vastsündinu – olime oodatud paarile perekondlikule sündmusele, rääkimata jõuludest, mis toimusid veel enne, kui ta sai ühekuuseks. Minu sisetunne ütles, et parem on olla alasti kodus, nahk-naha kontaktis, mitte ronida kahenädalasega kaubanduskeskusse, et oma sünnitusjärgsetele kehakumerustele imetamist võimaldavat peoriietust otsida.

Mu sisetunne ei eksinud. Käik kaubanduskeskusse nägi välja järgmine.

Olen parasjagu Espriti poe riietuskabiinis ja püüan kiiruga nuputada, kas parem oleks oma piimast paistes D-korv peita meeste S või naiste L triiksärki. Samal ajal kiigutab Madis kabiini taga Prisma käru, mille sisse pistetud turvahällis lebab meie viril kahenädalane. Olen just särgi eest lahti nööpinud, kui beebi hakkab nutma.

Samal ajal heliseb Madise telefon – tema hallataval objektil on gaasileke. Helistajaks klient ise, kes võõrustab parasjagu kodus külalisi. Madis helistab kohe gaasifirmasse, hakkab distantsilt tuld kustutama ja annab beebi mulle. Söödan, rahustan, kussutan ja möllan – tulutult. Tema lihtsalt karjub üle terve poe.

Viipan Madisele, et tule, palun, selle hälliga tagasi, pistan beebi sinna sisse, panen riidesse ning saame minema minna. Telefon ühes ja Prisma käru teises käes, läheb ta temaga poest välja, aga on tagasi veel enne, kui jõuan püksiluku kinni tõmmata – beebi oksendas nii enda kui hälli täis.

Maksan kähku ära, võtan beebi sülle ja nuputan, kuhu joosta, et saaks tal kiiresti riided ja mähkme ära vahetada. Meenub, et teisel korrusel on ema ja beebi tuba, aga beebi röögib täiest kõrist, Madis on minu jaoks sisuliselt kadunud ja mul ainult kaks kätt. Näen koridori peal esimest ettejuhtuvat pinki, mis meenutab õnneks natuke nurgadiivanit, sätin käru meile privaatsuse eesmärgil ette ja … koorin oma kahenädalase keset keskust alasti. Absoluutselt mitte see koht, kus sa tahaksid oma tutika beebiga kaks nädalat pärast sünnitust olla.

Saame valmis, võtan beebi sülle ja liigume välisuste poole. Detsembrikuu. Karjuv imik. No ei jaluta temaga niisama lumesajus tänavale. Leian SEB automaadi ja turvafirma ukse vahel vaiksema koha, panen hälli keskuse põrandale maha (ja kui sa oled natukenegi Monk nagu mina, saad aru, millist iu-iu-iu tunnet see minus valmistas), pistan beebi sinna sisse ja kiigutan, et ta maha rahuneks. Samal ajal tunnen, et peaksin ise ka nutma, aga tahaksin hoopis naerda. Kahenädalased ju tavaliselt magavad neli tundi jutti, ei? Abikaasadel ei teki ju tavaliselt laupäeval oma naise ja imikuga poodi minnes avariiväljakutset? Of course this happened to us. Kuidas siis muidu. :)

Neid näiteid on veel. Jõulud, mil me turvahälli vihkava neljanädalasega ei söandanud kaks tundi maale sõita, vaid kutsusime pere meile. Sugulase juubel kevadel. Ämma pulmad suvel. Ma ei kahetse ühtki üritust (kui, siis kaubanduskeskuse külastust), eriti kuna ma ju ise ka tahtsin kodust välja saada ja inimesi näha. Aga Mann kleepus minu külge vankumatu kindlusega ega leppinud ei issi ega ühegi vanaemaga. She simply refused to be put down.

Minus oleks see ju ometi pidanud tekitama väsimust. Trotsi ja tüdimust. Kummalisel kombel … see hoopis meeldis mulle. I loved being her first choice, mis sest, et see tähendas pulmapeol pärast kartulite söömist lauast tõusmist, 19.30 voodis olemist ning kella kaheni kestnud disko aknast kuulamist.

“Something in me heals every time they reach for me.“

I still am that mom. Kuigi nüüd, kui Madis enne tööleminekut mu magavale põsele musi teeb, kutsub Mann ta ukse pealt tagasi: “Issi, tee mulle ka mopsu”, keerab end siis minu kaissu ja ütleb rahulolevalt: “Minu issi”. :)

Või kui eile õhtul voodisse läksime, siis Madis juba magas. Kaisutasime ja silitasime ja vahetult enne uinumist katsus ta Madise kätt, ütles: “Issi on nii karvane. Oota, teen talle mopsu” ja keeras end siis tagasi minu kaissu: “Ta on nii armas. Mul on hea issi.”

Mann on täna täpselt kaks ja pool. Ta räägib täiesti puhtalt, kasutab õigeid ajavorme ja käändelõppe ning tõtt-öelda pole ta kunagi R-i asemel L öelnudki. Poistel algas sellest nädalast suvevaheaeg ja Mann on kolm hommikut järjest esimese asjana pärast silmade avamist küsinud: “Emme, kas poisid läksid kooli?” Mina: “Ei, kallis, neil on suvepuhkus. Ma kuulen, et nad vaatavad juba all telekat.” Mille peale Mann: “Aa, jess! Neil on suveaeg!”

Kas tead, kui tore on kahesele ema olemine?! Ma nii naudin meie aeglasi hommikuid, koos kodu koristamist ja söögi tegemist ning pühapäeviti kutsikakoolis käimist. Kui beebiiga on mu absoluutne lemmikaeg, siis kaks-kolm on kahtlemata kõige armsam. The cutest they will ever be. Period.

Olen eluaeg tõestanud, et mind on siia maailma vaja – emale, isale, õele, vennale, õpetajatele … ja ise emaks saades teistele emadele. Kui poisid olid väiksed, võitlesin pidevalt tundega, et ma pole piisav, vajalik ega väärtuslik.

Mida teeb üks noor, kes tunneb end väärtusetuna? Otsib enda eksistentsile õigustust tööst. Vanuses 25–30 oli mõiste “to pull an all-nighter” minu jaoks täiesti tavaline nähtus. Olin öösiti üleval, et kõik asjad tehtud saaks. Mul oli pidevalt nii palju teha, et ma olin nõus oma teise beebi aasta ja kaheksakuuselt aeda panema, sest … kuidas muidu ma midagi vahepeal saavutan ja kuskile jõuan? Meisterdasin kaarte, kirjutasin kutseid presidendi vastuvõtule ja pulmadesse ning pildiallkirju fotonäitusele. Tegin tõlkeid ja Bredeni e-smaspäeva turundusmeile ja Dadamora ingliskeelseid captioneid Instasse. Tellimusi ja tekste jagus igasse päeva ning kuigi ma ei teinud end selle tööga rikkaks, oli ikkagi suguvõsa kokkutulekul uhke tunne, kui sain kõik oma tegevused ette loetleda.

Seda, et I had mountains of work and I got paid very little, ei teadnud keegi. Just nagu mu esimesel ametlikul töökohal. Teenisin pärast baka lõpetamist tõlkebüroos vähem kui gümnaasiumi ajal kohvikus. Aga miskipärast võib inimeste nägudelt välja lugeda väga erineva reaktsiooni, kui nad kuulevad, et sa töötad ettekandja või nooremtõlkijana. Üldjuhul on vastus mõlemal juhul “Oh, vau!”, ainult et esimene tähendab “Oh, vau, kuskilt peab ju alustama, tubli tüdruk!” ja teine “Oh, vau, you’ve made it“. Aga ma ei ütleks, et 400-600 eurot kuus on kuskile jõudmine. Astusin magistrisse ja jäin oma esimest last ootama ning kui aeg oli käes, andsin emapalga õiguse Madisele ja panin oma büroojuhi lauale lahkumisavalduse.

Sain üsna kiiresti aru, et imetlus sugulaste, sõprade ja vanade klassikaaslaste nägudel ei maksa mu arveid ega osta mu lastele süüa. Ja kui ma Mannit planeerides mõistsin, et olin poiste beebi- ja väikelapseea märkamatult mööda rüganud, sai aeg minu jaoks uue hinna.

Lugesin talvel Glennon Doyle’i raamatut “Untamed”, kus ta rääkis oma poja näitel kodus tehtava töö väärtuse kohta hea loo. Ta ütles, et ühel õhtul, kui nad olid just söömise lõpetanud, hakkas ta koos tütarde ja elukaaslase Abbyga lauda koristama, samal ajal kui ta poeg läks oma tuppa koolitöid tegema. Kui Abby hiljem voodisse minnes Glennonile tunnistas, et tema meelest kasutab poeg ema lahkust ära ja Glennon teenindab teda, ei tahtnud ta seda esialgu uskuda. Kuniks nägi järgmisel päeval telerist reklaami, kus noor ema naases tööle ja oli beebiga koju jäävale isale eelmisel õhtul Alexasse kogu nende päevaplaani sisestanud. Teisisõnu meeldetuletused, millal mida beebiga teha. Glennon mõtles, kui kurnav võib olla, et üks ema peab lisaks enda valmis seadmisele ka lapsele ja mehele ettevalmistusi tegema … ja kuidas küll üks isa nii abitu on, et vajab oma lapsega hakkama saamiseks naise väljamõeldud graafikut.

Ja siis talle koitis: oh. OH! Ning jättis järgmisel päeval oma pojale kodutööde nimekirja, mis mõistagi tehtud ei saanud. Kui ta küsis, miks, tõi poeg vabanduseks, et tal on homme füüsikas suur kontrolltöö. Mille peale Glennon vastas nii, nagu me kõik võiksime oma poegadele ja tütardele (aga eriti just poegadele) öelda: “Ma olen sulle kogemata õpetanud, et väljaspool kodu millegi saavutamine on olulisem kui kodus oma pere aitamine. Ma olen sulle õpetanud, et kodu on koht, kus sa kulutad seda energiat, mis sul alles on – väljas aga annad endast oma parima. Ma soovin kurssi muuta. Mulle ei lähe absoluutselt korda (I don’t give a rat’s ass!), kui palju austust sa teenid maailmas, kui sa ei austa inimesi oma kodus. Kui sa seda ära ei õpi, ei ole mitte millelgi, mida sa siit väljaspool teed, suurt tähtsust. Nothing you do out there will matter much.”

Ma ei usu, et “Untamed” oleks mulle samamoodi mõjunud, kui oleksin seda 27-selt lugenud. Noorena peabki kogema ja katsetama, tahtma ja saavutama, et siis pärast mitut pööret, käänakut ja ristteed mingite arusaamadeni jõuda. Noorena ei saagi lihtsalt kodus olemisega rahul olla – see on normaalne, et sa ei näe selles väärtust. Kümme aastat hiljem oma kolmandaga kodus olles näen ma seda aga samamoodi nagu Glennon: the most important work we’ll ever do is within our homes. Kõike võib teha ja kõike võib olla – kas või tegevjuht või tippkokk –, aga kõige tähtsam töö toimub ikka kodus.

Ma ei ole kordagi pärast Manni tulekut endalt küsinud, kellele mind vaja on. I know who needs me now and why I’m here. Ma ei põhjenda enam enda olemasolu tiitlitega copywriter või kalligraaf. Mina tean täna enda väärtust – aga mind teeb vahel kurvaks, et selle seavad kahtluse alla teised naised.

Täna pole mu võrdlus mitte ettekandja versus nooremtõlkija, vaid “lihtsalt” lastega kodus olemine versus … ükskõik mille muu tegemine, aga jumala eest mitte kodus olemine. Ja seda “Oh, vau!” reaktsiooni ei tule niivõrd võõrastelt internetis, vaid hoopis tuttavatelt päris elus.

Millal me kollektiivselt otsustasime, et kui üks ema on valinud karjääri tegemise asemel südamerahu ja tasakaalus närvisüsteemi, on ta järelikult end täiesti käest lasknud ja emadusse ära kaotanud?! How are those the only two options?!

Mina näen seda nii. Me ei ole Madisega jõukad inimesed. Me ilmselt oleksime tunduvalt paremal elujärjel, kui ma suudaks ka mitut asja korraga teha (nagu tema – ja nagu kõik ülejäänud kompetentsed emad). Aga ma ei taha riskida närvivapustusega, mis mind kahtlemata nurga taga ootaks, kui peaksin muretsema, kuidas kõik koolist koju ja trennidesse ja söödud saavad … ning samal ajal tegema tähtsal töökoosolekul nägu, et ma suudan keskenduda, kui ma ei tea, kas mu lapsed jäid bussist maha või said koju. Mulle täiesti piisab sellest, et ma vahel end emana läbipõlenuna tunnen.

Ma tean, et vajadusel saaksin ma sellega hakkama, täpselt nii nagu kõik teised. Või juhul, kui mul oleks meeletu kirg midagi teha – see saaks tehtud, sest ma olen ju sõnn! Aga praegu on minu kirg olla oma lastega kodus. Olla nende jaoks olemas nii hästi, kui ma oskan. Olla kohal! Ja seda lühikest ning liiga kiiresti mööduvat eluperioodi nautida. Ja anna andeks, aga … ma ei kavatse enam kunagi selle pärast vabandust paluda.

Nii et kui me kohtume sinuga suguvõsa kokkutulekul ning sina oled samuti ema, aga ühtlasi õppinud x ülikoolis, töötanud y ettevõttes ja täiendanud end z erialal (ning ilmselt teenid roppumoodi raha), siis … good on you! Mul on sinu üle hea meel. Ausalt. Aga lepime kokku, et sa ei vaata mind haletsusega, sest mina olen “lihtsalt” lastega kodus.

Või kui me läheme pärast Oktoberfesti Telliskivi veinibaari ning satume oma meeste vahel kõrvuti istuma, siis sa ei küsi minult 10 aastat vanema ja elukogenumana: “Kuule, Gerda, seda ma tean, et sul on väiksed lapsed ja nii, aga mida sa nagu siis teed, kui sa lastega kodus pole? Et nagu … mida sa teed?!”

See kõlas umbes nii, et what the hell do you do with your time?! (Või hoopis: ükskord te lahutate nagunii, nobody grows old with the father of their children, pagana pihta, nobody even likes the father of their children! Kuidas sa kavatsed oma lapsed ükskord üles kasvatada, kui praegu karjääriredelil ei roni?)

Tahtsin hakata naerma, kui minult seda viimati küsiti. Tahtsin vastata: “Ee … elan? Jalutan koertega? Vaatan merd? Hingan? Söön meesaia? Kastan kodus tomateid? Istun terrassil ja tunnen, kuidas augustipäike paitab mu põski? Loen häid raamatuid?”

Selle asemel jäin viisakaks ja katsusin olukorrast võitjana väljuda: “Noh, ma vanasti tegin kaarte ja kalligraafiat ja tõlkeid ja tekste ja praegu aitan Madist tema ettevõttes ja saan täitsa palka selle eest ja ausõna mul on magistrikraad!”

Ühe lausega: “Ausõna ma pole lihtsalt ema!”

Ainult et. Ma ei taha seda enam teha. Ma ei taha enam vabandust paluda, et I live my life the way I want to ja kui see ei mahu sinu jaoks mingisse aktsepteeritavasse kasti, siis. Siis so be it!

I don’t want to survive motherhood. I want to actually enjoy it! Ja ma ei taha enam pisendada seda, mida mina kodus teen. Ühiskond ja teised emad teevad seda minu eest niigi.

Kõige tähtsam töö, mida ma kodus teen, ei ole õhtusöök. It’s lifting them up and giving them wings and the confidence to fly. Ma tõesti usun, et see on olulisem kui mis tahes moonakott ja pärandus, investeerimisportfell või beebieas alustatud kogumiskonto.

Sõitsime hiljuti Etsuga jalkast koju. Oli tavaline trennipäev, ei mingit turnavõitu ega valusat kaotust. Tähendab: polnud vaja lohutada ega kiita. Nii et ma ütlesin hoopis järgmist: “Kas tead, kui uhke ma sinu üle olen? Mulle nii meeldib sinu ema olla. Ükskõik, mis sa elus teed, sa ei valmista mulle kunagi pettumust. You can never disappoint me. Mul on lihtsalt hea meel, et sa oled olemas. Tead seda ikka, eks?”

Ets, iseenesestmõistetavalt: “Jah, ma tean. Miks sa seda mulle räägid?”

Mina: “Because nobody ever told me. So I’m telling you.“

Ning oma keskmisele ütlen ma tihti: “Sa oled äge ja omapärane ja väga vali ja ma ei muudaks sinu juures mitte midagi. Palun vabandust, kui sulle tundub, et me sinuga kogu aeg riidleme. See pole aus. Sa pead saama olla laps. Sind on siia maailma vaja. Meie perel on sind vaja. Mulle meeldib sinu ema olla, ka rasketel päevadel.” :)

Tell your kids they matter! It matters more than you realise.

Let’s be the bridge. Let’s raise children who grow up never questioning whether they were ever enough.

Maybe that is enough.
♡

Nagu sa ilmselt juba aru said, siis alustasin seda teksti suvevaheaja esimesel nädalal – ja lõpetan paar nädalat enne selle lõppu. Augusti keskpaigaks on Mann kaks aastat ja kaheksa kuud. Ets on terve nädal Real Madridi jalkalaagris käinud, mis tähendab, et meie päevad on välja näinud järgmised. Mõnel päeval on mul õnnestunud end Mannu kaisust vabastada juba kell 8. Hiilin alla, lasen koerad puurist välja, teen välisukse lahti ja istun ukseavasse langevasse päikeselaiku hambaid pesema. See rahu ja vaikus, valgus ja soojus laeb mu akusid nii palju, et ma olen nõus selleks lausa endale äratuse panema.

Enamasti läheb aga nii, et Mann pole kell 8 veel valmis ärkama – ning et mina ei taha hommikul nutuse ja liiga vähe maganud Manniga tegeleda, kaisutame kella 9-ni. Ta ärkab umbes pool tundi sedasi, et silitab mu selga, klammerdub kogu oma pisikese kehaga mu käevarre külge ja lõpuks ronib mu kõhu peale magama. I love it. Mulle meeldib just täpselt nii aeglaselt ärgata ja Mannu unist “Minu memm läks maasikale, minu taat läks vaarikale” laulu oma põse vastas kuulda. Meie päralt on kogu maailma aeg ja ta sosistab: “Sa oled nii väga kallis mulle. Sa oled parim emme. Mulle meeldib sinu ema olla.” (Ütlen talle seda tihti ise ning kuigi tema peaks ütlema ema asemel tütar, ei hakka ma teda parandama. Nii ongi armsam.)
Who wouldn’t want to wake up like that?!

Tervitame Andrust, kes jõuab tavaliselt veerand kümne ajal. Sööme hommikust ja viime Etsu 11.15-ks Laagrisse. Tuleme tagasi läbi Keila ja Kloogaranna ning paneme Laulasmaal pesu pesema – kuna meil käib vannitoaremont, paigutas Madis meie vana pesumasina ühe sõbra vanasse ehitusjärgus majja. Jõuame koju, mina teen üleval oma toas joogat ning Mann võimleb ja mängib minu ümber. Pärast seda alustame üheksasega suvel loetud raamatute vihikut. Ta on kaks kuud saanud kirjatehnikast kätt puhata ning meil oli tükk tegu, et seitse esimest pealkirja ära kirjutada. :)

Teeme pausi ning paneme võileivad ahju. Tavaliselt lähme kella kolme-nelja ajal Manni ja Sammyga lõunaund jalutama, aga täna oli Etsul laagri lõpetamine ja me sõitsime Laagrisse seda vaatama. Tulime tagasi koju, Madis pani kartulid keema, mina hüppasin pessu ja läksin Laulasmaale pediküüri. Madis käis linnas tööl, mina lõpetasin siin seda teksti ning ta valab meile parasjagu köögis veini, et saaksime vahelduseks saunaõhtule hoopis juustu ja filmi nautida. Homme lähen Sammyga Luigele koertenäitust vaatama ja pühapäeval on meil Kiiul suguvõsa kokkutulek.

Järgmisel nädalavahetusel on juba Ironman ning see tähendab, et laste suvevaheaeg hakkabki selleks korraks otsa saama. Veidral kombel pole ma seekord sellepärast sugugi kurb. Ees ootab kolmas ja viies klass ning meie Mannuga oleme kodus kõigi backup-tiim, kes viib ja toob ja toidab. Uneleme, mõnuleme, elame ja oleme. Küpsetame kaneelikaid ja kasvatame unistusi. Ja naudime oma uut vannituba! The amount of laundry we will do in there! On, mida oodata. :)