Õnn peitub pisiasjades. Ja vahel on õnneks väga vähe vaja. Siin on mõned hetked, mil tundsin end hiljuti pealaest jalatallani puhast õnne täis. Seda ei juhtu kindlasti iga päev. On argielu, on kohustused, on trennidesse sõidutamised ja kooli järgi minemised, on söögitegemine, koristamine ja pesu pesemine. On vendade tülid, jonniv kahene ja õhtul kell kümme voodisse vajudes selline väsimus, mis paneb kõik kohad kehas valutama. (Ja sind endale mõttes lubama, et homme teed joogat, sest kui this is 37, mis siis 67-selt saab? Ei, võimlema peab. Regulaarselt. Homme hakkan pihta. Selle regulaarsusega, ma mõtlen.)

Aga siis on need üksikud harvad korrad, kui vanaema tuleb lapsi hoidma, sul on põhjust kott kokku pakkida ja kleit selga visata ning abikaasaga teise Eesti otsa Erki juubelile tantsima minna. Just seda me enne jaanipäeva tegimegi. Ja just sellest ma kirjutada tahangi.

Siin nad on – postcards from Happy Days.

Postkaart 1. She just likes the way he smiles.
(When the good husband is also a good dad and has a good brother who’s a fantastic uncle. (Mitte nagu Glennon Doyle’i raamatus “What should I do if my husband is a cheater but also an amazing dad?”. Thank god for that.)

Esmaspäev, 22. juuni. Madis läks oma venna ja Mannuga meie töömees Andrusele kruusa ja tuhka tooma. Vaatan kella: 11. Mul on kolm tundi aega. Jõuan! Istun autosse kindla plaaniga Keila Bauhofist potte juurde tuua – saime Madise sugulaselt nii palju taimi: tomatit, peterselli, tüümiani, piparmünti, melissi ja sidrunheina. (Aitäh, Helen!) Istutasin nädalavahetusel nad kõik ringi, aga basiilikud ei mahtunud ära. Sõidan Keila poole ja panen kõvemaks – Apple Music Country raadio laseb häid lugusid ja mul läheb tuju automaatselt heaks. Võtan Bauhofist oma kolm potti, istun tagasi autosse ja Madis helistab. “Mopsu, tule nüüd, me peame kindlasti kell 14 ära minema.” Luban kohe sõitma hakata ja lõpetan kõne. Keeran parklast välja ning Alan Jackson hakkab mängima mu vana lemmikut.

Panen kõvemaks ja kuigi ma tavaliselt laulan (kõvasti ja valesti) kaasa, siis seekord kuulan. Mul on need sõnad juba ligi 20 aastat peas, aga ma pole neile ammu mõelnud. Korraga ma tean, miks see lugu mind nii väga kõnetab. See räägib ju meist!

Two young people without a thing
say some vows and spread their wings,
and settle down with just what they need
livin’ on love.

She don’t care ’bout what’s in style
she just likes the way he smiles.
It takes more than marble and tile
livin’ on love.

Livin’ on love, buyin’ on time
without somebody nothing ain’t worth a dime.
Just like an old fashion story book rhyme
livin’ on love.

It sounds simple, that’s what you’re thinkin’
but love can walk through fire without blinkin’.
It doesn’t take much when you get enough
livin’ on love.

Naeratan omaette ja mõtlen: ma tunnen Madist pool oma elu ja me oleme viimased 9 aastat abielus olnud. Meil on lapsed ja koerad ja kodu. Ma elan tänu sellele mehele oma majas, millest ma lapsena unistasin! Mul on taksid, kellest ma samuti lapsena unistasin, ning lapsed, kellest ma ei osanud kunagi undki näha. Me oleme nii kaua koos olnud, et me kumbki ei mäletagi elu enne üksteist. Ja ometi, pärast kõiki neid aastaid, katsumusi ja kasvamist … ma tahan ikka veel just temaga tantsida! Ma olen elevil, et ta ema tuli meile lapsi hoidma. Ma olen elevil juba ainuüksi mõttest, et saame paari tunni pärast kahekesi aiast välja tagurdada ning neli tundi Setomaale sõita. Ma tean juba enne sinna jõudmist, et sellest tuleb üks tore õhtu!

Kui Madis sellesama esmaspäeva öösel kell neli Poolast võistlustelt tagasi jõudis, oli ta saanud vaid mõni tund magada, kui meil kell kaheksa äratuskell helises. Mann tegi silmad lahti, tõusis istukile, vaatas mind oma paremal käel ja Madist vasakul küljel, keeras siis minu kaissu ja näitas näpuga Madise poole: “Vaata, emme, issi tuli! Issi tuligi minu juurde!” Teadsin juba enne, kui need sõnad välja ütlesin, et tema rõõm on kohe kahekordne: “Mannu, tead, onu Tõnis tuli ka eile issiga koos. Ta magab praegu saunamajas. Kas tahad minna teda üles ajama? Ütle talle, et äratus, hakkame pannukaid tegema!” Mann: “Jaa! Onu Tõnis! Jess! Onu Tõnis tuli! Ma lähen!”

Ma ei oska seda sõnadesse panna, kui hea meel mul on, et meie lastel on selline onu, kelle küllatulek paneb kahese hommikul kell kaheksa voodist välja hüppama. Kes viib 11-aastase õhtul Kloogaranda korvpalli mängima ja kes 9-aastast kallistades tema muskleid kiidab ning küsib, millal jõusaali lähme. Ja kes istub siis maha, vaatab su lapsi ja läheb korraga näost ära: “Teate, poisid, mul on teile halb uudis. Ma unustasin ühe tähtsa koti maha. Ma mõtlen praegu, et helistan sõbrale ja palun tal selle järgi saata. See on küll paha lugu.” Mille peale ma naeran kergendustundega: “Tõnis! Sa ehmatasid mind praegu poolsurnuks! Sellest pole ju midagi. Sa oled nii armas, aga see ei ole neile oluline, ausalt. Kõige tähtsam on, et sina tulid. Mitte asjad.”

Ei ole midagi toredamat kui inimesed, kes hoiavad su lapsi nagu enda omi. Onu Tõnis ongi täpselt selline. Ta käib küll harva, aga kui ta tuleb, on kõigil hea meel. Kui ma vaid suudaks kirjutades edasi anda, mismoodi kõlab kahese hääl, kui ta hüüab rõõmsalt: “Onu Tõnis! Onu Tõnis, vaata!” Lihtsalt maruarmas on see meie Mann.

Istun seda kõike kirjutades Rocca kooli lähedal parklas ja vaatan merd. On neljapäeva õhtu ja kell on kümme. Üksikud jooksjad lähevad mööda, mõned jalutavad, keegi sõidab Bolti tõuksiga. Kaks armunut on ratastega alla randa tulnud, vaatavad samuti merd ja kallistavad.

Mu mõte läheb uitama ja sobran natuke Notesides, et näha, kas olen ehk hiljuti midagi huvitavat üles kirjutanud. Toidupoe nimekiri, Madise ettevõtte Milwaukee konto paroolid, kasvuhoone mõõdud, treenerilt saadud koerarihma soovitused, taimsete õhtusöökide ideed, bageli retsept, Etsu sünnakutse tekst, mu tulevase taksikenneli esimese pesakonna nimevariandid (nii emastele kui isastele). Juunikuu eelarve ja terve hunnik tsitaate Financial Feminist podcastist. Lisaks Cinque Terre korteri broneeringu detailid, et me nädala pärast sinna saabudes kodutud poleks. Lõpuks leian pika kerimise peale selle:

“31.12.2024. Madis ärkas laupäeva hommikul kell 5.30, et minna linna jõukasse ja jooksma (inimene valmistub Marcialongaks⛷️ hardcore) ning oli tagasi kodus 9.30 ja tegi juba poistele pannukaid ja meile munavõid, kui me Manniga uniselt kell 10 alla lonkisime. Ta oli käinud poes ja ostnud mulle ciabattat ja hummust ja spinatit! Ma mõtlesin, et hakkan õnnest nutma.

Mõtlen pidevalt sellest tundest kirjutada ja siis mõtlen, how to not sound like a total 🍆 to those in crappy relationships or divorces! Ja ma ei tea seda vastust. Seega ma ei kirjuta.”

Ma kujutan ette, et kui sa ei ela enam oma laste isaga koos. Kui su kaaslane on otsustanud lahkuda. Kui sind on petetud. Kui sina ise oled teinud elus muudatusi. Kui sinu kogemus ütleb sulle, et armastus saab ühel hetkel otsa. Siis sa võib-olla praegu loed ja mõtled: see kõik kõlab liiga lihtsalt. Vaadata ligi 20 aastat hiljem tantsupõrandal oma kaaslast ja mõelda: “I’m so glad I married you!” – päris kindlasti liiga hea, et olla tõsi?

Ma oskan öelda ainult üht. Pärast kõiki neid aastaid … ei oleks ma mitte kellegi teisega tahtnud Erki sünnipäeval tantsida. Mulle tõesti meeldib temaga tantsida! Ja päeva lõpus muu ei loegi.

Igas paarisuhtes on vaidlusi ja väsimust. On vannitoaremondi eelsed telefonikõned ja ärritunud toonil küsitud küsimused: “Mul on nüüd plaadipaksust vaja. Nagu … eile. Oled juba välja valinud selle?” Mina, samal ajal Mannule mänguväljakul hoogu lükates ja enda sees kerkivat frustratsiooni alla surudes: “Madis, Andrus pole isegi vana plaati välja lõhkuma veel hakanud. Millal ma olen ehituspoes käinud sinu meelest? Kuidas see sinuga alati nii käib? Plaat ja segistid ja valamud on suur otsus, neid ei saa valida käigu pealt ja “käib küll” stiilis. Me ju alles alustame. Kuidas sa nii kärsitu oled?” Ja siis on õhtused vannitoa vana plaadi peal istumised ja vaidlemised, kas valamukapp peaks olema seina vastu või jääma seinast pisut eemale.

Ma olen täiesti veendunud, et praktiliselt igas suhtes on taolised stseenid. Kui sa just oma kaksikõe või -vennaga koos ei ela, on erimeelsused normaalne nähtus. Nii et küsimus ei ole selles, kas neid esineb. Küsimus on selles, kuidas te need ära lahendate. Ja kõige suurem küsimus?

Sellele saad vastuse näiteks Erki 50. sünnipäeval, kui bänd hakkab väga valesti ja halvasti mängima “Seda meest”, millega te viimasel ajal koduseid saunaõhtuid olete lõpetanud. Keerutasime päris mitmel juuni nädalavahetustel selle saatel Mannuga soojas suveõhus saunaterrassil jalga ning laulsime kaasa (ja Madis naeris, et need sõnad on justkui meie elust, välja arvatud viimane rida, sest ta on selleks liiga kärsitu):

“Tõusen voodist, hästi vaikselt seda teen,
sest tean, et sulle meeldib kauem magada.
Lähen kööki, kõik ettevalmistused teen,
et pika hommiku saaks veeta sinuga.”

Oh seda rõõmu, kui see Erki peol kõlama hakkas! Meil polnud üldse vahet, et bänd polnud päris Nedsaja küla bändi tasemel ja nad pooled sõnad sassi ajasid. Ajasime Madisega üksteist tantsuplatsil taga ja laulsime ise kõigist üle:

“Ja ma võiks käia pika tee
ja ma võiks käia pikalt veel,
et ma võiks olla just see mees,
kes langeb sinu ukse ees.”

We had THE best time. Nii et kõige suurem küsimus on see, kas teine inimene sulle endiselt meeldib. Ja mulle tõesti meeldib see mees! Mulle tõesti meeldib tema naeratus ja mind tõesti pole mitte kunagi huvitanud, mis parasjagu moes on. ;)

---

Postkaart 2. Days like these.

Jalutan juuni viimase esmaspäeva õhtul kell 23 Sidiga ja kuulan kõrvaklappidest häid lugusid. On soe suveõhtu ja mu külavahetee kulgeb niitude ja aasade vahel. Muru on kõrge ja lõhnab hästi. Väljas on veel valge! Loojuv päike on maalinud taevasse sinakas-oranžikas-roosad triibud. Olen lühikeste pükste ja T-särgi väel. Naeratan, sest õhtutel, mil dressikat pole peale vaja, tunnen tõsimeeli, et enam paremaks minna ei saa.

Tantsisin just Stella Lefty “Slow Dancin’” järgi nagu keegi ei näeks (keegi ei näinudki) ning tundsin kõhus liblikaid lendamas, sest olin oma “Countryman” playlisti lisanud loo nimega “No Springtime”, mida kuulsin justkui esimest korda. See oli nii hea, et lasin seda kolm korda järjest ja lendasin seal külavaheteel ise ka nagu liblikas. Mõned lood on lihtsalt … that good! Naeratan ja tantsin ja mõtlen, et kolme lapse emale pole vist paremat teraapiat olemas. :)

Tunnen end vaba ja muretu ja iseendana, kui mulle äkki meenub, kuidas Rachel rääkis oma hiljutises “From the Heart” podcastis emade mental loadist ja kuidas isadel on nii lihtne võtta enda jaoks aega, kuid ükski ema, keda ta päriselus teab, ei oska seda ilma süümepiinu tundmata teha. Naasen pool tundi enne südaööd parima tuju ja kerge südamega koju ning mõtlen: mis mõttes ei oska?! Ma arvan, et mina võidan nendest õhtustest jalutuskäikudest rohkemgi kui koerad. See on minu võimalus anda juhtimine Madisele üle, enda järel uks sulgeda ja tunda end järgmiseks tunniks lihtsalt Gerdana.

Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma olnud igal suvel päev otsa lastega koos. Mis on kahtlemata privileeg ning ühtlasi minu valitud olukord, kuhu ma olen end täiesti teadlikult ja tahtlikult pannud ega muudaks seejuures mitte midagi. Aga see ei tähenda, et ma vahepeal sellest olukorrast väsinud poleks ja hingamisruumi ei vajaks. Madisel on pikad tööpäevad, mille ette või taha käivad ratta-, jooksu- ja ujumistrennid. Ärme hakka Ironmanist üldse rääkimagi – see on ju sisuliselt kümme tundi lastevaba aega iseenda ja oma mõtete seltsis. (Which sounds blissful if you ask me. Hakka või ise ka tegema. :D) Seevastu mina? Ma olen alati siin. Madisel on nii palju plaane, et minu mental load ja vaimne tervis on kergem, kui ma plaane ei tee.

Nii et kui ma peaks Racheli moodi uksest välja astudes muretsema, kuidas kahene, üheksane ja üheteistkümnene õhtul voodisse saavad, kas kõigil on söödud, hambad pestud, pissil käidud, veeklaasid täis ja öölambid põlevad, siis see tähendaks, et ma ei usaldaks nende isa. Et ma arvaks, et ainult mina tean, kuidas on õige nendega toimetada. Meil pole kunagi asjad nii käinud ja ma pole kunagi tundnud, et ainult mina vastutan.

Meie majas olen mina see, kes hommikuti sisse magab ja alla tulles on Madisel trennis käidud, köök koristatud, lastel pannkookidest kõhud täis ja juba keegi niidab muru või teeb midagi kasulikku. When I’m in charge, ehk enamikel hommikutel, oleme kõik kuni lõunani hommikumantlis ja alukates. Me sööme krõbinaid ja müslit ja smuutit ning võtame rahulikult. Ma kujutan ette, et kui ma ükskord vanaema olen, söövad mulle külla tulnud lapsed ja nende lapsed ka võileibu või juhtub ime ja keegi neist hakkab kokaks ning võtab vabatahtlikult selle suure pere toitmise enda õlule. :) I can already say I’m not that person ja ma ei tunne sellepärast ei praegu ega tulevikus süümepiinu. Toidu valmistamine ei saa kunagi olema minu rõõmuallikas. Ma hea meelega joon kohvi ja vaatan, kuidas keegi teine seda teeb. :)

Oleksin tahtnud Rachelit kuulates talle öelda: honey, breathe. Take a beat. Sa ei pea kogu aeg kõike kontrollima. See, kui su abikaasa ei tee kõike nii nagu sina? It’s a good thing! Sa pole jumal. Su lapsed vajavad enda ellu erinevaid inimesi. Te kõik rikastate nende elusid eri moel. Su abikaasa lasi sul kauem magada ja lihtsalt … kaisutas kella kuuest kaheksani diivanil teie lapsi? Ta ei teinudki neile hommikusööki ega koristanud samal ajal kööki ära? Maailm ei jää seisma. Ju siis kõik vajasid sel hetkel neid kallistusi. Igal hommikul ei pea kokkama like a mad woman, et pere söönuks saaks. Sellisteks hommikuteks on loodud müsli ja krõbinad ja puuviljad ja jogurt ja hummuseleivad tomatiga.

Korraga kõlab mu kõrvus Luke Combs, aeglustan sammu ja vaatan taevasse. Luke võtab mul sõnad suust:

“When the sky is blue and the grass is green,
how much better can it be?
If I got you and you got me,
we got everything we need.
And even if it grew on trees
well, money can’t buy days like these.”

Vahel ei olegi õnneks rohkem vaja. Ilus taevas, soe õhtu, suvelõhnad. Elu on lihtne ja nii paganama ilus.

---

Postkaart 3. Sharing the load.

On juuli algus enne reisi. Istume Madisega pärast lavalt tulekut saunaterrassil ja lapsed on kolmekesi eesruumis. Jälgime neid läbi klaasukse: poisid mängivad potikut ja kahene korraldab nende kõrval oleval malelaual nuppe ringi. Nad naeravad, kriiskavad ja karjuvad ja tekitavad sellist lärmi, nagu seda suudavad tekitada ainult meie kahene, üheksane ja üheteistaastane. Mõnuleme õues, naudime vaikust ja mõtleme, et … ainult natukene veel. Varsti lähme sisse. :)

Oleme laisaks läinud ja liiga tihti kahekesi sauna nautinud – see kahe leili vaheline kaardimäng on harv nähtus. Viimasel ajal lubame neil pärast pesu tuppa telksi vaatama lipata. Ütlen Madisele, et peaksime neid teadlikult suunama saunas meiega koos olema, juttu rääkima ja kaarte mängima. Isegi meie juures igavlemine on neile kasulikum kui pidevalt ekraani vaatamine. Madis on nõus. Järgmisel hetkel pistab üheksane pea ukse vahelt välja ja küsib, kui kaua nad veel siin peavad passima – kell on juba 21.30. “Pool tundi veel,” vastan mina. Sellele ei järgne rõõmus nägu. Ja see ei ole hea tunne, mis sest, et mina tean ja Madis teab, et it’s the right thing to do. Kui ta viie minuti pärast uuesti üritab, jääme endale kindlaks ning Madis tuletab meelde: “Ema ütles ju, et kell kümme võite minna, ära kauple”.

Muigan ja mõtlen: kui hea tunne on lapsevanemaks olemise muresid ja rõõme jagada, istuda õues ja teada, et me teeme õiget asja. We’re in this together. Kui hea, et ma ei pea seda koormat üksi kandma.

---

Postkaart 4. Summer reads.

I’m on a roll! Ma olen jälle järje peal ja see on nii magus tunne. Olen viimase kuu jooksul neli raamatut läbi lugenud ja see on juba rohkem kui kõik eelnevad suved kokku. Kõik Nicola May omad! Loen ja muigan ja mõnulen, söön terrassil võikut ja joon kohvi, lapsed toimetavad omaette ning minul läheb üks lehekülg teise järel. Olen mitu korda ahhetanud, et KUIDAS ometi saab keegi nii hästi kirjutada? Nii detailselt ja samas nii sujuvalt. Need lood on kõik väljamõeldised, aga võiksid sama hästi olla elust enesest. Ma ei oskaks kunagi selliseid asju paberile panna, tegelasi ja tervet küla endale ette kujutada. See, mida mina siin teen, on hoopis midagi muud.

Sattusin “Väikse külaturu” sarja peale juuni algul, täpsemalt koolivaheaja esimesel esmaspäeval. Ütlesin poistele, et kui nad tahavad suvel nutiaega, peavad ka raamatuid lugema, ning üheksasel polnud sellega mingeid probleeme. Tal oli õnn sattuda klassi, kus õpetaja tegi kõikidest lastest kahe aastaga entusiastlikud lugejad. Nad said koolis kohustusliku kirjanduse läbi lugemise eest punkte ja preemiaid ning seda oli täiesti uskumatu kõrvalt jälgida, kuidas väiksed loomakujukesed ja kleepsud lapsi lugema motiveerivad.

Suveks andis klassijuhataja neile vabad käed – lugeda tuli kaks eakohast raamatut ja iga lisalugemine, olgu see siis koomiks, ajakiri või “Kirbu-Krantsi” sari, annab punkte, mille eest nad saavad sügisel oma lugemispuu peale lehti juurde. Ausalt, ma ei tea, kuidas ta seda teeb, aga ma olen talle nii tänulik! Eriti arvestades asjaolu, et meie üheksane läks seitsmeselt kooli ega lugenud, lasteaias ja eelkoolis käimisele vaatamata, peale oma nime veel suurt midagi kokku. Anneli pani ta nii lugema kui kirjutama ning tekitas lapses huvi raamatute vastu. I could cry, honestly. Ma poleks osanud paremat klassijuhatajat talle soovida.

Nii et kui me juuni algul kolmekesi (Mann ka, mõistagi) Keila raamatukokku astusime ja üheksane sealt endale huvipakkuvad raamatud välja oli valinud (Mann võttis ka ühe loomapiltidega raamatu, mõistagi – “Mina ka loen!”), rääkis raamatukoguhoidja, et neil on suvelugemise programm. Ta andis üheksasele A4 lehe, kuhu tuli kirjutada loetud raamatu pealkiri ja autor ning valida kastist pimesi küsimus, millele sinnasamma vastus kirjutada.

Küsimused olid hästi lihtsad, stiilis “Mis sulle raamatukaane juures meeldib?” ja “Milline tegelane sulle üldse ei meeldinud ja miks?” ning “Kui peategelane oleks su sõber, siis millist vaatamisväärsust sa talle Eestis tutvustaksid?”. Programmi trikk seisnes selles, et sa pidid endale värbama kaaslugeja, kes sinuga koos suvel loeb ning oma lehte täidab. Iga loetud raamatu eest saab raamatukogutöötajalt templi ning augusti lõpus toimub kõikidele osalejatele lõpupidu. You betcha we’re going!

Igatahes. Sain “Väikse külaturu” seeria läbi ning alustasin mõni aasta tagasi loetud “Väikse nurgapoe” sarjaga otsast peale. Esimene on juba läbi ja teine poole peal, kaks veel. Kui need kõik mul millalgi augustis loetud saavad, on ilmselt väga tühi tunne. Näed siis, Anneli ei pannud ainult mu last lugema, vaid aitas ka minul leida tee tagasi raamatute kui meelelahutuse juurde. Iga lugemine ei pea tähendama õppimist. As educational as “Financial Feminist” and “Your Body Keeps the Score” were, lugemine võib olla ka lihtsalt … mõnus. :)

---

Postkaart 5. Spending time alone.

Alustasin selle teksti kirjutamist juuni lõpus – ja lõpetan juuli lõpus. Madis läks laupäeval maale triatlonile, et siis minna pühapäeval Otepääle triatlonile, ning et Ets on jalkalaagris, plaanis ta viia üheksase nädalavahetuseks vanaema juurde. Ja ma ei teagi, kust see mõte mul järsku tuli, aga keset reedet helistasin talle tööle ja küsisin: “Kuule, aga kui üks laps juba maale läheb, miks siis mõlemad ei võiks minna? Mann saab nelja kuu pärast kolm. Ta pole enam rinnabeebi! Kuidas ma varem selle peale pole tulnud?!”

Ja nii nad sõitsidki eile enne lõunat kodust minema. Ei mingit nuttu, et emme jääb maha ja issi läheb õhtul ära. Ta tõesti tahtiski vennaga koos vanaema juurde minna! Ta oli nii elevil! Mis tähendas, et esimest korda ligi kolme aasta jooksul jäin ma koertega üksi koju. Kas tead, mis tunne on pärast kolme aastat laupäeva õhtul üksi kodus diivanil istuda ja teada, et no one’s coming? BLISSFUL. It’s blissful, ausalt.

Kui Madis mulle eile õhtul Otepää poole sõites helistas ja küsis, mis ma päev otsa tegin, vastasin: elasin oma parimat elu. :) Alustuseks istusin lihtsalt diivanil ja vaatasin järgi kolmapäevase “Kodud rahaks” saate. Otsast lõpuni, lihtsalt vaatasin. Keegi ei hüüdnud “Emme!” ja kellelgi polnud vaja peput pühkida, kellelegi polnud vaja võileiba teha ja kellegi tüli polnud vaja lahutada. Lihtsalt istusin, täiesti segamatult, ja vaatasin terve saate lõpuni. Pure bliss!

Siis tegin tund aega joogat, jällegi – mitte keegi ei seganud vahele. Pesin põrandad ära ja tegin köögi korda. Viisin Laulasmaale pesu pesema ja käisin samal ajal Sidiga tund aega jooksmas. Tegin Sammyle kodus natuke näitusetrenni. Lõikasin koertel küüsi. Tuli meelde POP-i e-poes oma ostukorv üle vaadata ja lõpuks tellimus ära teha – Mannil on nüüd 104 suurus talveriided olemas. Oh, ja Madise kõne ajal? Olin just pesust tulnud, endale taimseid pelmeene teinud, valget veini valanud ja oma Netflixi konto taastanud, pärast seda, kui selle aasta algul kinni panin. Telia näitas, et “Sweet Magnolias” uus hooaeg on väljas ning ma ei suutnud vastu panna. It’s so good!

Seega minu vastus Madisele, kes küsis, kas mul igav ei ole üksinda? Mul ei ole KUNAGI üksinda igav. Ma vajasin sellist päeva juba ammu. Ja fakt, et pühapäev on kulgenud üsna sarnases rütmis, hommikukohvi ja meesaiade kõrvale “Sweet Magnolias” viiendat episoodi vaadates, sauna koristades, vannituba ehitama tulnud Priiduga lobisedes, taaskord Laulasmaal pesu pesemas ja masina töötamise ajal Sidiga jooksmas käies ning nüüd siin seda postitust lõpetades? Veelgi imelisem.

Ma loodan, et sul on olnud sama tore minu väikseid rõõmuhetki lugeda kui minul on olnud neist kirjutada. Ja et see innustab sindki iseendale aega võtma, häid raamatuid lugema ja märkama, mis sinu tassi täidab ja sind naeratama paneb. Ma tõesti ei usu, et õnnelik olla tähendab … all day every day õnnelik olla. Ma pigem arvan, et õnne võib tunda ka millestki nii väiksest nagu varblasest, kes praegu mu laste kiikede otsas säutsub. Jälgin teda juba pikemat aega aknast.

Meil on praegu vannitoaremondi ajaks diivan keset elutuba tõstetud, nii et kui muidu oleks mu selg vastu akent, siis nüüd näen täpselt aknast õue. Väljas sajab peenikest uduvihma. Mu kuuekuune taks nohiseb magusalt mu külje vastas. Vaatan ta šokolaadipruuni nina ja mõtlen, kui väga mul vedas, et ma ta leidsin, ta on ikka nii armas! Telekast tuleb rahulikku džässi, keerutan varbaid ja tunnen, et võiksin iga päev niimoodi elada. :)

Aga Madis just helistas ja teatas, et on elus, hakkab varsti Otepäält tagasi sõitma ja vanaema lastega maalt samuti. Mis tähendab, et mul on paras aeg diivanilt korraks püsti hüpata, Laulasmaalt pesu ära tuua, kuivama panna ja siis eilsest allesjäänud pelmeene praadida. Peaksin jõudma enne kõigi tagasi koju saabumist veel ühe pokaali valget ja ühe episoodi magnooliad ära nautida.

Ciao Cinque Terrest, millest kirjutan järgmine kord! Nüüd mine naudi sina ka. :)